TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TALLINN UNIVERSITY DISSERTATIONS ON HUMANITIES

TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TALLINN UNIVERSITY DISSERTATIONS ON HUMANITIES 24

LEO LUKS EI KOGEMINE NIHILISMI MÕTLEMISES FILOSOOFIA JA KIRJANDUSE ÜHTESULAMISEL Tallinn 2010

TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TALLINN UNIVERSITY DISSERTATIONS ON HUMANITIES 24 LEO LUKS EI KOGEMINE NIHILISMI MÕTLEMISES FILOSOOFIA JA KIRJANDUSE ÜHTESULAMISEL Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarintistuut Dissertatsioon on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori (filosoofia) kraadi taotlemiseks 23. augustil 2010.a. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Oponendid: Tõnu Viik, PhD, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi filosoofia professor Arne Merilai, PhD, Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste ja kunstide instituudi kirjandusteooria dotsent Roomet Jakapi, PhD, Tartu Ülikooli Filosoofia ja semiootikainstituudi filosoofia vanemteadur Daniele Monticelli, PhD, TLÜ Germaani ja Romaani Keelte ja Kultuuri Instituudi itaalia uuringute ja kultuurisemiootika dotsent. Kaitsmine toimub 1. oktoobril 2010.a. algusega kell 11.00 TLÜ auditooriumis T-318. Autoriõigus: Leo Luks, 2010 Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2010 ISSN 1736-3621 (doktoriväitekiri, trükis) ISBN 978-9949-463-38-1 (doktoriväitekiri, trükis) ISSN 1736-5031 (doktoriväitekiri, online, PDF) ISSN 1736-3667 (analüütiline ülevaade, online, PDF) ISBN 978-9949-463-39-8 (analüütiline ülevaade, online, PDF) Tallinna Ülikool Narva mnt. 25 10120 Tallinn www.tlu.ee

THE EXPERIENCE OF THE NOT IN NIHILIST THOUGHT IN THE FUSION OF PHILOSOPHY AND LITERATURE Abstract The doctoral dissertation The Experience of the Not in Nihilist Thought in the Fusion of Philosophy and Literature studies the ontological meaning of negativity. The research problem examined in the present thesis is a paradoxical one: how to utter/write the not, and the research is carried out through a dialogue between philosophy and literature. The dissertation comprises five papers that have all been accepted for publication, and of an analytical overview. For the purposes of the research problem at hand, the papers constitute a substantial unity, referred to as nihilist thought. Throughout the thesis, the methodological and epistemological foundations of nihilist thought are worked out and elaborated. For the purposes of developing nihilist thought, the thesis proceeds from phenomenological and hermeneutic philosophy; in addition, there are important influences from the philosophy of Friedrich Nietzsche, from Maurice Blanchot s theory of literature and Jean-François Lyotard s conception of the sublime. On the one hand, nihilist thought means thinking about negativity, but at the same time thinking within nihilism as a historical contingency. Nihilist thought is characterised by the weakening of rationality, based on the hermeneutic understanding of the rhetoric nature of truth. This weakening of thinking is developed in the dissertation into the tendency of philosophy and literature to fuse. Proceeding from Gianni Vattimo s nihilist hermeneutics, this study develops the prose or fable-line in nihilist thought. It is argued that the human world is created in language as fables, and from the accepted position of nihilism no one single fable can be deemed to be the sole truth. Literature, science, philosophy and religion are all equal means for fabulating reality. The study foregrounds another line in nihilist thought, that of poetry. In the present thesis, utterances that are targeted outside the meaningfulness of language, into not-ness, are considered to be poetic. For the analyses of poetry conducted in this work, the basic hypothesis is the possibility of an allusive experience of the not in poetry. These analyses proceed theoretically from Heidegger s treatment of an immediate experience of the nothing in anxiety, Blanchot s conception of the space of literature and Lyotard s theory of the sublime. Several figures and textual strategies that open up the negativity, drawn from Estonian poetry, are analysed. The purpose of the analyses presented in this dissertation is to oppose socio-centred treatment of literature. Keywords: nihilism, nothing, philosophy of literature, phenomenology, hermeneutics, the sublime. 5

DISSERTANDI TEEMAKOHASED PUBLIKATSIOONID I Leo Luks, Fusion of Philosophy and Literature in Nihilist Thought, Problemos, 2010, no. 77, pp. 129-141. II Leo Luks, Philosophy and Literature: Two Lines of Fusion, Problemos, 2010, no. 78 (ilmumas). III Leo Luks, Eimiski-kunst. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel, Studia Philosophica Estonica, 2009, nr. 2.1, lk. 85-111. IV Leo Luks, Ülev ei Kivisildniku luules, Methis, 2009, nr. 4, lk. 118-133. V Leo Luks, Surma kirjutamise tasandid, Looming, 2007, nr. 9, lk. 1411-1417. DISSERTANDI TÖÖ TEEMAGA SEOTUD TEISED PUBLIKATSIOONID Leo Luks, 2003. Nihilismi hea uus ilm. Gianni Vattimo filosoofia kriitiline vaatlus. Akadeemia, nr. 7, lk. 1464-1485. Leo Luks, 2006. Eesti luule loomusest. Leo Luks, Eklektika. Tartu: EYS Veljesto, lk. 75-85. Leo Luks, 2006. Teispool kirjandust ja filosoofiat Friedrich Nietzsche eksperimentaalkirjutus teel üleinimese poole. Leo Luks, Eklektika. Tartu: EYS Veljesto, lk. 161-170. Leo Luks, 2008. Filosoofia ja kirjanduse ühtesulamine nihilismi mõtlemises. Looming, nr. 11, lk. 1411-1417. Leo Luks, 2009. Lepituse teostumatu võimalikkus. Keel ja Kirjandus, nr. 12, lk. 949 955. 6

TÄNUSÕNAD Tänan oma juhendajaid Tõnu Viiki ja Arne Merilaid, samuti endist juhendajat Ülo Matjust nõudliku kriitilise dialoogi eest töö kirjutamise vältel. Suured tänud kõigile teistele, kes jagasid sisulisi soovitusi ja kriitilisi kommentaare. Eriti suure sisulise panuse andsid ses osas Roomet Jakapi, Daniele Monticelli, Marc High, Margus Vihalem, Toomas Lott, Jüri Lipping, Mats Volberg ning teadusartiklite anonüümsed retsensendid. Hindamatut abi töö toimetamisel ja vajalike osade tõlkimisel andsid Aire Vaher, Silver Rattasepp ning Maarja Kruus. Tänan Tallinna Ülikooli mitmekülgse rahalise toetuse eest; Tartu Ülikooli ja Konstanzi Ülikooli uurimisreisi rahastamise eest 2007. aastal; tööandjat Eesti Maaülikooli, kus suhtuti minu õpingutesse alati äärmiselt toetavalt. Siiras tänu perele ning sõpradele, kes ei lakanud ka rasketel aegadel minusse uskumast. 7

SISUKORD 1. SISSEJUHATUS...9 2. METODOLOOGILISI PROBLEEME JA ERISTUSI...11 2.1. Nihilismi mõtlemise luhtumuslik loomus...11 2.2. Nihilismi mõtlemise täiendpolaarsused: filosoofia ja kirjandus, tõde ja retoorika, logos ja paatos...12 2.3. Uurimuse a-moraalsus...15 3. NIHILISMI MÕTLEMISE FILOSOOFILISED LÄHTEKOHAD...16 3.1. Milleks filosoofia?...16 3.2. Fenomenoloogia: Martin Heidegger...17 3.3. Hermeneutika: Gianni Vattimo...19 3.4. Maurice Blanchot...22 3.5. Friedrich Nietzsche ja teised...23 4. UURIMUSES KASUTATUD TEOREETILISED MÕISTED...25 4.1. Subjektiivsuse probleem...25 4.2. Eimiskist ei-ni...26 4.3. Ei antus ülevuskogemuses...28 5. TÖÖ PEAMISED TULEMUSED JA VÕIMALUSED EDASISEKS UURIMISEKS...30 5.1. Tulemused...30 5.2. Töös lahendamata jäänud probleemid...31 5.3. Võimalused edasiseks uurimiseks...31 KIRJANDUS...35 ELULOOKIRJELDUS...40 CURRICULUM VITAE...41 PUBLICATIONS...43 I...45 II...61 III...87 IV...117 V...135 8

1. SISSEJUHATUS Maurice Blanchot kirjeldab essees Ängistuses keeleni kirjanduse sündimist ängistusest: ühelt poolt puuduvad siin sõnad, pole midagi kirjutada, kuid teiselt poolt ilmneb äärmuslik sund üha kirjutada (Blanchot 1999: 345). Sama apooria kirjeldusega algab Samuel Becketti kirjanduse piire väristav jutt Nimetamatu (Beckett 1965: 291). Sõnade puudumisele vaatamata ei jää kirjandus vakka, kirjanduslik hääl ei saa kunagi vait olla (ibid), paradoksaalne eimiski ümber tiirlemine üha jätkub. Kuid kuidas kirjutada eimiskist? Kuidas lausuda eimiskit? Kuidas taluda kirjutamise sundi, kuid mitte muutuda kirjeldavaks? Kuidas jääda mitte midagi ütlevaks, kuidas mitte lausuda, lausuda ei-d? 1 Antud küsimused pole üksnes kirjanduse sünniseisundiks, vaid ka käesolevat uurimust käivitavaks jõuks, vaatamata sellele, et neid küsimusi on juba korduvalt filosoofilistes ja kirjandusteoreetilistes uurimustes püstitatud. 2 Käesolev uurimus kujutab endast katset vastata eelmises lõigus püstitatud paradoksaalsetele küsimustele. Uurimuses välja töötatud meetodit nimetatakse nihilismi mõtlemiseks, mis üritab ei-le läheneda filosoofia ja kirjanduse ühtesulamise kaudu. Lähtudes negatiivsuse vahetust antusest kogemuses visandatakse uurimuses nihilismi mõtlemise kaks suunda: Gianni Vattimo hermeneutilisest ontoloogiast lähtuv faabli-liin ning mitmete teoreetiliste suundade (Heidegger, Vattimo, Blanchot, ülevuse esteetika) põimumisel tekkiv ontoloogilise süvenemise liin (vt. artikkel 2). Mõlemale mõtteliinile on omane ratsionaalsuse nõrgenemine, lähtumine retoorilisest tõemõistmisest (artikkel 1). Uurimus koosneb viiest artiklist ning käesolevast analüütilisest ülevaatest. Märkimisväärne osa käesoleva töö mahust on kulunud nihilismi mõtlemise aluste väljatöötamisele ja täpsustamisele. Tervenisti on mõtteviisi väljakujundamisele pühendatud artiklid 1 ja 2, lisaks sisaldavad kõik teised uurimuse artiklid metodoloogilisi refleksioone. Kõige enam toetutakse nihilismi mõtlemise väljatöötamisel fenomenoloogilisele ja hermeneutilisele filosoofiale, lisaks leidub siin ka olulisi mõjutusi Friedrich Nietzsche filosoofiast, Maurice Blanchot kirjandusteooriast, Jean-François Lyotard i ülevuskäsitusest jne. Uurimuse teoreetilised alused avatakse pikemalt peatükkides 3-4. Kui teaduslikust paradigmast lähtudes võiks metoodika väljatöötamist pidada tegelikule uurimistööle eelnevaks ülesandeks, siis nihilismi mõtlemise kui nõrgeneva mõtlemise üheks omapäraks ongi omaksvõetud metoodiline peataolek, pidev vajadus mõtlemist tema ajaloolises sattumuslikkuses taas koondada, ümber sõnastada. Nihilismi mõtlemine jagab laiemalt postmetafüüsilisele filosoofiale omast tunnust, milleks on pöördumine endasse, pidev enesetõlgendus. 3 Iseenesega tegelemine pole seega ületamist vajav metoodiline puudujääk, vaid nihilismi mõtlemise ainus pidevus ei-le häälestatuse kõrval: pole mingit alust väita, et artiklis 4 (mis on ajaliselt kõige hilisem) sõnastatud ning siinses ülevaates täpsustatud teoreetilised alused (nt. luule piiritlus ja ei mõiste ontoloogiline väljatöötamine) oleksid lõplikud. Nihilismi mõtlemine jääb teele. 4 Ometi ei piirduta siinses uurimuses nihilismi mõtlemise aluste üle mõtisklemisega, vaid teostatakse ka mitmeid luulevaatlusi. Kõik need vaatlused on motiveeritud küsimusest, kuidas luule ei-b, väljendamatule vihjab. Seega piirdutakse siinses töös leiduvates luulevaatlustes artiklis 2 fikseeritud nihilismi mõtlemise 2 liiniga ( Naming the nothing, artikkel 2: 9-19). Luulevaatlused toimuvad fenomenoloogilisele uurimusele omasel viisil, oluliste kategoriaalsete figuuride sõnastamisena luule lugemise kogemusest. Artiklis 3 tuuakse erinevate eesti luuletajate (Juhan Liiv, Jaan Oks, Jüri Üdi) võrdluse kaudu esile mitmed ei-lised figuurid: ootus, langus, loojak, surm, hullus. Üldisi ei-lise luule viise piiritletakse ka artiklis 4 (lk. 124-127). Artiklid 4 ja 5 keskenduvad siiski kumbki põhiliselt ühele autorile ja ühele figuurile. Artiklis 4 vaadeldakse Kivisildniku luulet ülevust tekitava hävituse figuuri kaudu (lk. 128-131); artiklis 5 piiritletakse surma kirjutamise erinevaid võimalusi Jüri Ehlvesti loomingu näitel. Artiklis 3 vaadeldud ei-lisuse ilmnemise viisid võiks Jean-Francois Lyotard i järgi liigitada modernistliku kunsti puuduva sisu efekti alla (Lyotard 2000: 1429). Artiklis välja toodud figuuride puhul ilmneb häälestatus suundumusena väljapoolsusse võimatu ootus, mõtleva subjekti lagunemine, surm. Kuid artiklites 4 ja 5, 1 Ei ja ei-mise mõistete lahtiseletust vt. 4.2 ning artikkel 4. 2 Vt. Glicksberg 1975; Budick, Iser 1987; Fischlin 1994; Walsh 1999; Brann 2001; Weller 2005, 2008. 3 Samasuguselt pinnatuselt ja enesetõlgenduse vajaduselt võrsub ka ei-line luule (vt. artikkel 4: 130). 4 Mõtlemise tee-karakterit rõhutas sageli käände-järgne Heidegger (1959: 193). N-ö. ortodoksne heideggeriaanlus tõlgendab teed nii, et olemine mõtlemise asjana muudab oma juurdepääsuteid ning mõtlemine peab selle järele häälestuma (Herrmann 1990: 12). Siinses uurimuses rõhutatakse aga aspekti, et kõigil mõtteteil jääb olemine keelduvaks, ei-liseks, mistõttu ontoloogilise süvenemise äärmuseks on loobumine olemisest ei kasuks sellega seoses tuleb ka loobuda kujutluspildist, et mõtteteedel on mingi virtuaalne lõpp-punkt, võimalik koju jõudmine. 9

Kivisildniku ja Ehlvesti tekstide tõlgendamise puhul muutub aktuaalseks ka puudumise jõudmine tekstiloomise enese tasandile, tekst keeldub esitamisest. Kivisildniku luule on nihilismi mõtlemise jaoks eriti viljakas seetõttu, et seal saavad kokku ei-mine nii sisulisel kui ka vormilisel tasandil. Luulevaatlusi ümbritsevate teoreetiliste tõlgitsuste eesmärgiks on võimaldada ei-lisuse avanemist luule kogemuses, redutseerida objektiveerivad-ontilised lugemisviisid, a la keda oodatakse, miks surrakse ja hävitatakse, mis elulised põhjused on hullumisel jne. Sääraste küsimuste asemel keskendub nihilistlik interpretatsioon ei-listele kogemustele ja tekstuaalsetele strateegiatele endile. Uurimust moodustavad artiklid on valminud pikema perioodi vältel ning teistsuguses ajalises järgnevuses kui on nende lõplik loogiline järgnevus töös. Artikli 3 algversioon ja artikkel 5 valmisid kõige varem, kevadel 2007. Antud tekstides püütakse väheste teoreetiliste eeltööde kiuste viia läbi kirjanduse vaatlusi. Nende tekstide arutlemisest võrsunud akadeemiline arutelu tõi esile vajaduse nihilismi mõtlemise teoreetiliste aluste pikemaks läbitöötamiseks. Antud mõttetöö tulemusena valmisid 2008 a. sügiseks artiklid 1 ja 2 (algselt ühe artiklina planeeritud). Kõige viimasena, kevadel 2009. valmis artikkel 4. Uurimuse tulemustena saavutatakse esmalt nihilismi mõtlemise epistemoloogiliste aluste piiritlus, mille kohaselt kõiki teadmisi ja teooriaid iseloomustab fiktsionaalsus ning puudub alus ühegi faabli eelistamiseks (artiklid 1, 2). Lisaks sellele avatakse töös ei-lisuse ontoloogiline staatus ning kirjeldatakse ei antust ülevuskogemuses (artikkel 4). Artiklites 3-5 rakendatakse nihilismi mõtlemist luule lugemise viisina ning demonstreeritakse seeläbi kirjanduse sotsiotsentristliku mõtlemise piiratust. Taotluslikult keskendutakse luulevaatlustes eesti luulele, oponeerides nõnda uskumusele, mille kohaselt on ontoloogilises valdkonnas mõtlemine omane üksnes indoeuroopa keeltele (artikkel 3). 10

2. METODOLOOGILISI PROBLEEME JA ERISTUSI 2.1. NIHILISMI MÕTLEMISE LUHTUMUSLIK LOOMUS Teoreetilisi tekste lugedes tundub, et loominguline ängistus, ebalus ja tähendusetus peavad jääma kirjanduse privileegiks, kirjandusfilosoofia ja kirjandusteadus suudavad parimal juhul ängistust ja eimiskit vihjamisi kirjeldada. Siiski võib lausumise ja kirjutamise ängistavat võimatust kohata ka puhta kirjanduse valdkonnast väljaspool. Jaak Tomberg alustab oma doktoritöö esimest peatükki tõdemusega, et lausumine on igal juhul luhtumine, igas sõnas jääb koheselt ära kõik muu, mida oleks võidud öelda, lausumises kumab vaikuse pidevat kokkuvarisemist (Tomberg 2009: 24). Miks ei saada siis kõiki meie sõnu ängistuse taak? Sellepärast, et igas lausumises on küll luhtaminekut, kuid objektiivselt ja subjektiivselt vahelduval määral (ibid: 27). Jaan Unduskile tuginedes väidab Tomberg, et just kirjanduslik lausumine on vaikusega ihulähedases ühenduses (ibid: 46). Tsiteeritud doktoritöös demonstreeritakse, et ka uurimust on võimalik kirjutada poeetiliselt, vaikuse ja luhtumisega empaatilisse seosesse jäädes, teadusliku enesekindluse vägivalda vältides. 5 Järgmistel põhjustel leidub ka käesolevas töös suurel määral luhtaminekut. 1) Kuna ei, eimiski, negatiivsus on kogu antud uurimuse põhiteemaks, siis püsib kirjutus järjekindlalt lausumise ängistavas kõhkluses: võib olla, et iga lausumine, liiatigi tõlgendav-teoreetiline, viib hoopiski negatiivsuse mõistmisest ja kogemisest kaugemale, uurimus töötab pidevalt endale vastu ning kohasem oleks vaikimine otseses tähenduses. 6 Enamasti leidub negatiivsusega tegelevates uurimustes eimiskile sobiv temaatiline vastukaal, nt. kirjanduse võimalikkusi tegelikkusega lepitav otstarve Tombergil, eimiski kui teise identsus olemisega Martin Heideggeril (1978: 304), kuid käesolevas uurimuses säärane vastukaal puudub, töö hõljub kaaluta olekus, mistõttu täieliku luhtumise võimalus on pidevalt esiplaanil. 2) Uurimuse käigus visandatud nihilismi mõtlemise metoodilised alused (vt. artiklid 1, 2) on ennastkummutavad. Sõnapaari nihilismi mõtlemine mõistetakse käesolevas uurimuses genitiivi kahetähenduslikkuses kui mõtlemist nihilismi üle ning samas ka nihilismi sees (ajaloolise heidetuse mõttes). Nihilismi sees kulgev mõtlemine saab kasutada vaid sääraseid põhjendusi, mis on hermeneutiliselt teadlikud iseenda suhtelisusest, põhjenduse-põhjatuse vastasmängust. Antud arusaama, mille on teoreetiliselt välja töötanud Gianni Vattimo (1997), võiks nimetada alusintuitsiooniks, põhikogemuseks või põhihäälestuseks 7, mistõttu ei ole seda võimalik kummutada tuntud loogiliste argumentidega relativismi paradoksi vastu. Väitlejal, kelle tunnetuses on esiplaanil positiivsed-konstruktiivsed intuitsioonid, pole nihilismi mõtlemisega ühismõõtu ning selle tõestamise koorem, et mõni teooria ületab hermeneutilise põhjenduse piiri, peaks jääma tema kanda. Vattimo nimetab oma mõtlemist nihilismi põhikogemusest lähtuvat nõrgaks mõtlemiseks 8 ; antud terminit ei tohiks mõista nii, et teatud teoreetilise töö tulemusena on nõrga mõtlemise selgepiiriline kontseptsioon välja töötatud, vaid pigem protsessuaalselt, ratsionaalsuse nõrgenemisena (vrd. Heideggeril hüppega mõtlemise aluspõhjalt põhja-tusse, kuristikku (Ab-grund), Heidegger 1997a: 79). Käesolev uurimus taotleb olla mõtlemise nõrgenemise edasiarenduseks. 9 Olgu mainitud, et nõrga mõtlemise nihilistlik põhjendamismudel kehtib mistahes probleemi üle arutlemisel, mitte üksnes negatiivsuse loomuse üle mõtlemisel, kuigi käesolevas uurimuses võimendavad temaatika ja metoodika teineteist vastastikku. Nihilismi mõtlemise omapära seisneb veel ka selles, et erinevatelt mõtlejatelt laenatud teoreetilised kontseptsioonid ja motiivid ei ole hierarhiliselt järjestatud. Laenates tuntud metafoori Gilles Deleuze i ja Félix Guattari raamatust Tuhat platood, võiks öelda, et antud uurimus kujutab endast risoomi, mitte 5 Mainitud töö pikemat analüüsi vt. Luks 2009b. 6 Selle hüpoteesi kohta loe peatükki Vaikiva kirjutaja võimelisusest, Tomberg 2009: 134-148. 7 Selle põhikogemuse juurdumisel on väga tähtis roll Friedrich Nietzsche kultuurifilosoofilistel analüüsidel Jumala surmast algava nihilistliku kõigi kõrgemate väärtuste kadumise kohta (vt. Nietzsche 2004), aga ka teistel siinse ülevaate peatükis 2 esile toodud mõtlejatel, lisaks kõigele muidugi ka luulel. 8 Laiemat tuntust kogus nõrga mõtlemise programm peale seda, kui Vattimo ja Pier Aldo Rovatti koostasid kogumiku Il pensiero debole - Milano: Feltrinelli, 1983. Antud kogumikku pole paraku inglise ega saksa keelde tõlgitud, kuid nõrga mõtlemise kujund läbib paljusid Vattimo hilisemaid tekste, vt. nt. Vattimo 1995. 9 Mõtlemise nõrgenemisena mõistetakse töös just ratsionaalsuse nõrgenemist, mõtlemise hälbimist loogilisest argumentatsioonist ja teaduslikust progressiivsusest. Vastupidiselt Vattimo mõtlemise suunale ei seota käesolevas uurimuses nõrgenevat mõtlemist üheselt eetilise vägivallatusega ning tahtetusega, vaid tehakse kaasa luules ilmnevad ratsionaalselt põhjendamata aktiivsed eitusepuhangud (vt. artikkel 3: 104-107; artikkel 4). 11

teoreetilist puud (Deleuze, Guattari 2004: 3-28). Erinevad filosoofilised ja kirjanduslikud tekstid 10 asuvad üksteisele viitavasse vabamängu, kus kõik saab sümboliks. Seetõttu tuleb käesoleva töö lugemismeetodina soovitada hermeneutilist ringi. Nii käesolevat analüütilist ülevaadet kui ka kogu uurimust lugedes tuleks esmalt kannatlikult tekitada üksikmõistetest terviknägemus, seejärel asuda sellest nägemusest lähtudes taas üksikmõisteid vaatlema. Artiklite seeria osutub nihilismi mõtlemise olemuslikule fragmentaarsusele (vt. Blanchot 1993: 151-170) ja laialivalguvusele äärmiselt sobivaks vormiks. Monograafia on Teos, hierarhiline suurvorm, mis pretendeerib lõpetatusele. Artiklikogumik jääb monograafiaga võrreldes sattumuslikuks kogumikuks, pooleliolevaks tööks, mitte lõpetatud teoseks. 11 Samuti on artiklitele omane sisemine luhtumus: nad on kammitsetud küllaltki kitsaste mahupiiride poolt, mistõttu palju võimalikku jääb alati ütlemata, paljud mõttekäigud jäävad visandlikuks. Sageli kogetakse moodsa aja akadeemilistest nõuetest tulenevat artiklite kirjutamist traumaatiliselt, ihaletakse säravate suurvormide järele. Käesolev uurimus on säärasest nostalgiast prii ega ürita varjata asjaolu, et uurimuse moodustav artikliseeria on vaid sattumuslik tervik, platoo, mis jääb uurimistöö võimalikkuse universumis alati kuhugi keskele (Deleuze, Guattari 2004: 24). Nihilismi mõtlemine kulgeb sisulises ja vormilises luhtumises. * Nihilismi mõtlemise seni avatud eeldustest ei tulene kuidagi, miks on käesolev uurimus keskendunud kirjanduslike tekstide vaatlemisele. Interpretatsioonide lõputul väljal on kõik mõeldav ning kirjandusel ei tohiks olla mingisugust eelisasendit. Siinse analüütilise ülevaate algul toodud viited Blanchot le ja Beckettile ning Unduskile jäävad ilma täiendavate kommentaarideta dogmaatilisteks. Sestap oleks vaja täiendavaid seletusi. Luulelisest lausumisest kuulduv ei hääl eelnes ajaliselt nii siinkirjutaja käesolevale kui ka eelnevatele, akadeemilise kirjutamistraditsiooniga tugevamalt seotud nihilismi-uurimustele (Luks 1999, 2002). Ajaline eelnevus pole mõistagi sisuliseks argumendiks, kuid siin ei üritatagi tugevalt argumenteerida, vaid alles kirjeldada uurimuse algset motiveeritust. Negatiivsuse ilmnemine kirjanduslikus kogemuses, kõige üldisem kogemus, et ei-b, on käesoleva uurimistöö tõeliseks algimpulsiks; nihilistlik interpretatsiooniteooria ning kirjandusfilosoofiliste teooriate läbitöötamine on sellele impulsile vastamine. Põhikogemusest lähtumise tõttu võib käesolevat uurimust Heideggerilt mõistet laenates nimetada häälestatud mõtlemiseks. 12 2.2. NIHILISMI MÕTLEMISE TÄIENDPOLAARSUSED: FILOSOOFIA JA KIRJANDUS, TÕDE JA RETOORIKA, LOGOS JA PAATOS Nihilismi mõtlemises aset leidva filosoofia ja kirjanduse ühtesulamise teoreetilised taustad avatakse artiklis 1 ning ühtesulamise võimalikud liinid artiklis 2. Ühtesulamist kirjeldatakse seal kahesuunalise protsessina, kus ühelt poolt nõrgeneb postmetafüüsiline filosoofia enda sattumuslikkusest teadlikuks faabliks ning teiselt poolt pöördub kirjanduslik tekst filosoofilise kahtluse läbi endasse, kaotab poeetilise süütuse (vt. artikkel 1: 137-139). Lisaks kõikehõlmavale fabuleerimisele kuulub filosoofia ja kirjanduse ühtesulamise äärmusse tähenduslikkust lõhkuv suundumus (artikkel 2: 9-20). Siinkohal ei hakata viidatud artiklites välja arendatud mõttekäike põhjalikult üle kordama, vaid täpsustatakse ühtesulamise positsiooni kogu käesoleva uurimuse kontekstis. Esmalt olgu rõhutatud, et kui käsitleda ühtesulamist teatud mööduva protsessina ning püüda defineerida uue distsipliini miinimumnõudeid, oleme sattunud taas metafüüsika lõksu, üritades mõelda ületamise kategooria abil (Vattimo 1995: 1447). Pigem võiks ühtesulamist käsitleda suundumusena, mis võib kesta ka igavesti. 13 Selles suundumuses toimib taas üks luhtumine, tekstimõnu kadu ei end faablina mõistev filosoofia ega filosoofilises enesevaatluses kulgev kirjandus ei suuda toimida sellise hoo ja süütusega, nagu varem. 10 Siinkohal on kasutatud ühiskonnas levinud eristust. Nagu nähtub käesoleva uurimuse artiklitest 1 ja 2, on nende tekstide vaheline eristus küsitavaks muudetud. 11 Töö ja teose eristuse kohta vt. Blanchot 1982: 205; 1999: 405. 12 Nihilismi mõtlemise algimpulsi kirjeldamine häälestuse (Stimmung) abil võlgneb tänu Toomas Loti (2004) tuumakale uurimusele. Häälestuse kohta vt. järgmist alapeatükki. 13 Isegi kui sisuliste iseloomujoonte puhul jõutakse punkti, kus pole võimalik filosoofiat ja kirjandust eristada, nagu nt. Blanchot puhul, võib ühiskonnas levinud institutsionaalne struktuur erinevust jätkuvalt toota just viimatimainitud põhjusel ei pidanud ühtesulamist (veel) võimalikuks Vattimo (1985: 294). 12

Artiklis 2 töötatakse kahe mõtteliini kaudu välja laiem teoreetiline pinnas ühtesulava nihilismi mõtlemise võimalikuks analüüsiks, kui see käesoleva uurimuse ülejäänud artiklites ilmneb. Kirjanduse ja filosoofia ühtesulamise faabli-mõtteliini juures (artikkel 2: 1-9) tuuakse esile keele maagiline maailma loov funktsioon ning jõutakse hermeneutilisest tõeteooriast lähtudes kõikide faablite põhimõttelise võrdväärsuseni kaob alus tegelikkuse ja fiktsiooni eristamiseks. Faabli mõtteliin tekitab mitmeid võimalusi fiktsiooniteoreetilisteks ning ka laiemalt tunnetusteoreetilisteks ja eetilisteks vaidlusteks, kuid käesoleva uurimuse artiklid 3-5 keskenduvad just teisele mõtteliinile, eimiski nimetamine (artikkel 2: 9-20). See mõtteliin tegeleb keele müstilise funktsiooniga, küsides erinevate mõistete ja teoreetiliste kontseptsioonide abil (nt. ülevus, kirjanduslikkuse ruum, naudingutekst), kuidas öelda ei-d, eimidagi. Just antud mõtteliin toob esile nihilismi mõtlemise luhtumusliku loomuse. Siinkohal oleks paslik täpsustada kirjanduse mõistet ning selle jagunemist käesolevas uurimuses. Kirjandust mõistetakse siin kahe vastandliku keelelise strateegia luule ja proosa pingeväljana. Oluline pole siinkohal teksti vormiline struktuur (riim või selle puudumine), vaid tähendusliku terviku loomine (poiees) või sellele vastu töötamine. Olgu rõhutatud, et mitte kõik uurimuses sisalduvad artiklid ei käsitle antud eristust täpselt ja rangelt, kuna luule-proosa eristus piiritletakse lõplikult alles töö käigus. Artiklis 3 käsitletakse luulet ja kirjandust veel sünonüümidena (lk. 92), ajaliselt hilisem artikkel 1 tõmbab kobamisi piirjoont proosa-luule vahele (lk. 139) ning alles artiklis 4 saavutatakse Maurice Blanchot ja Simon Critchley abil mõistete vahel selge eristus (lk. 119-120). Proosa alla liigitub nihilismi mõtlemise vaatevinklist lähtudes kogu narratiivne fiktsiooniloome, kus ilmneb mingi lugu nii kirjanduslikud proosatekstid klassikalises mõttes (romaanid, novellid) kui ka nt. teaduslikud, filosoofilised ja religioossed tekstid. 14 Proosateksti kogedes luuakse maailm kui tähenduslik tervik. 15 Luule seevastu on lausumine, mis üritab tähenduslikkust hävitada, vaibutada, et nimetada teist, väljendamatut, väljaspoolsust (vt. artikkel 4: 120). 16 Mõistagi võib tähenduslikkuse hävitamist analüüsida ka tekstilisuse struktuuri kaudu, kuid siinses uurimuses mõistetakse luulet ennekõike fenomenoloogiliselt, lugemiskogemusest lähtudes (ibid: 119). Seega on siinse lähenemise kohaselt võimalik, et kaks erinevat lugejat kogevad sama teksti diametraalselt vastupidiselt, üks tähendusliku proosana, teine luulena. Võib öelda, et käesolev uurimus tegeleb luule võimalikkusega eelpool piiritletud tähenduses. Toodud eristus ei tähenda, nagu oleks meil võimalik luulet ja proosat puhaste vormidena eristada, kirjandus võngub pidevalt oma kahe nõlva vahel (Blanchot 1999: 388). Peame silmas, et kirjanduse ja filosoofia ühtesulamise käigus kaotab ka proosatekst oma poeetilise veenvuse ja süütuse, sinna sugeneb filosoofiline kahtlus, enam ei (taas)looda loomislaulus maailma hoopiski Don Quijote tuigub kadunud maailma otsides; või siis otsivad tegelased autorit kuniks narratiiv ise laguneb (nt. Becketti loomingus). 17 14 Antud seisukohta refleksiivselt rakendades võib öelda, et ka antud uurimus kuulub proosa alla, kuigi selle sisemiseks motiiviks on jõuda luuleni. 15 Olgu rõhutatud, et Heidegger kasutab poeetilise asutamise tähenduses just luule (Dichtung) mõistet, tema mõtlemises puudub vaste luulele siinse uurimuse tähenduses see au peab jääma (Heideggeri enda) mõtlemisele. Ometi on ka Heideggeri luulekäsituses element nihilistliku tõlgenduse jaoks: luules asutatud maailmale (Welt) sekundeerib vastupanuga maa (Erde) kui tõlgenduslik jääk (vt. Heidegger 2002: 44-48). 16 Täpsuse huvides olgu rõhutatud, et Blanchot järgi oleks väär käsitada tähenduslikku proosat totaalselt positiivse, jaatava loomeviisina. Blanchot jaoks on negatiivsus kogu keele fundamentaalne eeldus (Haase, Large 2001: 30). Keel saab alata vaid tühjusega; ei täius ega kindlus ei saa kunagi kõnelda; miskit olemuslikku puudub igaühel, kes end väljendab (Blanchot 1999: 381). Hegelile toetudes väidab Blanchot, et juba kasulikus keeles, kõige argisemas nimetamisaktis on peidus keele-välise hävitusakt: nimetamise käigus toon olendi või eseme mõistesse, omistan talle tähenduse, kuid hävitan olendi esmase reaalsuse (ibid: 379). Tavakeel ehk kasulik keel (Blanchot 1995: 144) võtab nimetamise hävitusakti naiivselt omaks, arvates, et kui oleme olendi nimetamise käigus asetanud sõna olematusse, ärkab olend mõiste kaudu taas ellu (ibid: 381). Kirjanduslik proosakeel ei lepi sellise asendusega ning üritab leida asjadele üha uusi ja täpsemaid tähistusviise seetõttu nimetab Critchley proosat sadistlikuks-dialektiliseks eitustööks, mis defineerib asjade tapmise kaudu subjekti (Critchley 2002: 71). Luulekeel erineb kahest eelnevast just selle poolest, et keel keeldub siin üldse midagi tähistamast, pöördub sulguvalt endasse (Blanchot 1999: 388-390). 17 Beckett on ehk üks intensiivseimalt kirjanduse kahe nõlva vahel võnkuv ning ei-lisuse häält kuulav autor, mistõttu teda on küllaltki palju nihilismi uurimise diskursuses tõlgendatud (Vandervlist 1994; Weller 2005). Ka Michel Foucault on avanud kirjandusliku proosa võimalikku negatiivsust, tõlgendades Blanchot le toetudes fiktsiooni vastupidiselt maailma loomisele: fiktsioon kui jõud, mis hävitab kujundeid, kuni nad plahvatavad ja hajuvad (Foucault 1990: 23). Teisal kirjeldab Foucault kirjanduse ennasthävitavat vastuhakku de Sade i näitel (Foucault 1993: 44). 13

Siinne arutlus ei taotle valmistada pinda puhta luuleni jõudmiseks keeles, see viiks meid tagasi onto-teoloogia presentsi-ootusteni, kuid eesmärgiks võiks võtta minimeerida tähenduslikkust (Alanko-Kahiluoto 2007: 156), lasta tekstil progressiivselt kõhnuda (Barthes 2007: 41). Sellist taotlus on erinevates uurimustes nimetatud veel anti-kirjanduseks (Seem 1994) ja mitte-kunstiks (Denys Trussell, viidatud Slocombe 2006: 90 kaudu). Kuna käesolevas uurimuses saavutatud luule-proosa piiritlus on küllaltki erandlik, tuleb edasiste eksituste vältimiseks rõhutada: täiendavate täpsustuste puudumisel mõistetakse siinses ülevaates mõistet luule kirjeldatud eristuselt lähtudes. Puhta luule võimatuse tõttu oleks täpsem öelda: luule on tähendusetusse kalduv kirjandus. Olgu rõhutatud, et filosoofial pole nihilismi mõtlemise kontekstis teoreetilist eristaatust, sisulises plaanis mõistetakse filosoofiat ühe proosalise fabuleerimise viisina teiste seas. 18 Kuidas käesolevas uurimuses välja töötatud nihilismi mõtlemist siiski kaaluda, kas ei peaks iga uurimus taotlema tõde? Siinkohal on võimalik toetuda töös välja töötatud tõe mõiste piiritlusele (artikkel 1: 133-134), seostagem see mõiste siinses ülevaates eelnevalt avatud mõttekäikudega. Niivõrd, kui siinses uurimuses midagi väidetakse, taotletakse tõde hermeneutilise avatuse mõttes teatud diskursuse (siinsetes terminites proosapala) raames, mis on alati teadlik ka kehtivuse välisperspektiivist (artikkel 1: 134). Tõe kehtestamine on seega retooriline akt, hermeneutiliselt väljendudes võiks käesolevas uurimuse eesmärgiks olla sõnastada ja kehtestada üks lugemisviis kirjanduse kogemiseks lugemisviiside ja tõlgenduste lõputul väljal. Ontoloogiline küsimus, kas ei, eimiski, ei-lisus ise ka midagi on, pole sel puhul isegi oluline kuna nihilistlik lugemisviis ei unusta ennast tühistavat välisperspektiivi, pole küsimustele millegi ontoloogilise staatuse kohta võimalik lõplikult vastata. Kuid sedavõrd, kui käesolev uurimus püüdleb ühtesulamise poole luulega mis on siin põhitõmbeks, väheneb samavõrd tõe taotlus. Tõde on (maailma) avatus, tähenduslik seotus, luule aga on suundumus tähendusetu suletuse poole, seega on luule tõe-tu, 19 Blanchot sõnul on kunst maailma vaikus (Blanchot 1982: 47). 20 Oleme tagasi siinse ülevaate algul küsitud küsimuste juures kuidas kõnelda eimiskist ehk vahepeal täpsustatud eristuste raames: kuidas on luule võimalik? Kas pole me siin sattunud taas metafüüsilisse lõksu, küsides võimatu järele, kas pole siin nihilismi varjus tegutsemas kapi-müstitsism? Võtkem appi Derrida kainestav malakas, millega ta kritiseeris Foucault d hulluse enda otsingute eest (Derrida 1997a) või Levinasi Teise mõistelise määraltemise eest (vt. Alanko-Kahiluoto 2007: 155). 21 Luule taotlus tekstilisuse tähendusvõrkudest välja vankuda on võimatu, sest pole midagi väljaspool teksti (Derrrida 1997: 158). Kuid viimast väidet saab lugeda ka (on) eimiski väljaspool teksti (Olson 1998); ka Derrida ise on kuulnud just kirjanduses eimiski ei-mist (Derrida 1992: 47). Siinkohal tasub eimiski järele küsimise juurde tagasi pöördudes rõhutada: just küsimus kuidas, mitte milliste sõnade või tähenduste abil võib olla nihilismi mõtlemise strateegiaks küsimusele (mitte) vastamisel. Käesoleva uurimuse artiklis 3 käsitleti lühidalt hulluse figuuri ning seejuures ka Derrida Foucault -kriitikat (lk. 103). Kuna hullus täitis selles vaidluses ja täidab kohati ka siinses uurimuses 22 teise, eimiski positsiooni, on õigustatud viidatud mõttekäigu laiendamine praeguse põhiküsimuse konteksti. Kritiseerides läbivalt Foucault võimatut taotlust anda Hulluse ja arutuse teksti sisus, logoses sõna hullusele endale, möönab Derrida siiski, et hullus on kaudselt esil raamatu paatoses (Derrida 1997a: 37). Paatosena võiksime vabalt tõlgendades mõista teksti kuidas it, stilistilist-retoorilist pinget. Antud mõtet luulele üle kandes näib Derrida väitvat triviaalset tõika, et luule puhul (isegi sõna tavalises, mitte siinses uurimuses kehtestatud tähenduses) pole esmatähtis mitte sisu, n-ö. lugu, vaid ennekõike sõnade kasutamise viis, see miski, mis jääb väljapoole sõnumit. Arendame veidi seda mõttekäiku, võttes vaatluse alla, ehk küll Derridale vastumeelselt, teksti-lugeja (või ka teksti-looja) suhte luule puhul ning viibides lühidalt paatose mõistel. 18 Pikemaid metodoloogilisi selgitusi selle kohta, miks pole käesolevas uurimuses filosoofia mõiste kasutamisest loobutud, vt. 3.1. 19 Täiesti tõe-tu oleks puhas luule, nagu eelnevalt väidetud sai, võngub kirjandus tegelikult oma kahe nõlva vahel, mistõttu tähenduslikkuse ja tõe vari kõrgub ka olemasoleva luule kohal. 20 Artiklis 1, lk. 134-136 rünnati Vattimole toetudes loodusteaduslikku tunnetust, selline kriitika on ka teadusfilosoofias tuntud nt. Paul Feyerabendi kaudu. Antud kriitikat võib süüdistada poksikoti-argumendis, sest on ju humanitaarteaduste mitte-eksaktset loomust vähemalt 21. sajandi alguseks aktsepteeritud. Andrus Tool toob humanitaarteaduste loomuse üle mõtiskledes nende põhirollina esile orientatsiooniteadmise loomise kultuuris (vt. Tool 2006: 32-34), mõttekäiku võib võrrelda ka Richard Rorty käsitusega postfilosoofilise mõtlemise pragmaatilisest nähtusi kokku klapitavast iseloomust (Rorty 1992: 282). Nende näidete valguses tuleb täpsustada, et siinses töös avanev nihilismi mõtlemine ei pretendeeri ka orientatsiooniteadmise tiitlile, vaid lagundab luule hämaruse abil pragmaatilisi seoseid ja tähendustervikuid, desorienteerib. 21 Samas on võimalik konstrueerida iga radikaalse kriitilise programmi kohta tõlgendus, mis käsitleb seda programmi müstilisena. Ka Derridad on käsitletud negatiivse teoloogia võtmes, vt. Undusk 1998: 26-43. 22 Vt. artiklid 2, 3. 14

Kuidas luule oma paatost jagab, kui see ei peitu otseselt tekstilises sisus, sõnade tähenduses? Siin oleme jõudnud teise triviaalse küsimuseni: miks mõnedele meeldib luule keerukus ja salapära ning teistele mitte? Ehk teisisõnu: kuidas tekib luule paatoses leiduv ei-lisuse fenomen, mis sai postuleeritud siinse uurimuse alg-motivaatorina? 23 Pathos on antiikretoorikast tuntud termin, mis tähendab Aristotelesel kuulaja meelestust-kaasahaaratust (vt. Lott 2004: 16-17). Oma uurimuses häälestatud mõtlemisest jõuab Toomas Lott tekstoloogiliselt põhjendatud järeldusele, et Heideggeri terminoloogias tähistab paatost Stimmung, häälestus (Lott 2004: 16). Ka teised uurijad on väitnud, et paatos on ratsionaalse diskursuse hädavajalik eeldus (Gross 2005: 4). Küsimus kuidas on luule võimalik, taandub seega küsimuseks, kuidas häälestuda luule ei-le? Siinne uurimus ei paku välja antud küsimusele antropoloogilist ega pedagoogilist vastust, teatud mõttes oleme siinkohal jõudnud triviaalsuseni kas luule kõnetab või mitte. Käesoleva uurimuse kontekstis osutuvad tähenduslikuks kaks aspekti: 1) Subjektiivsuse nõrgenemine kohtumisel luulega (või laiemalt kunstiga). Oleks naiivne mõelda, et inimene jääb läbinisti ratsionaalselt meelestatuks ning saavutab seejuures ligipääsu teisele. Subjektiivsuse nõrgenemist arendavad siinses uurimuses kogemuslikus plaanis ülevuse ja ängistuse figuurid. 2) Luule vabastamine argistest tähenduskesksetest (enamasti sotsiotsentristlikest) tõlgendustest. Nihilismi mõtlemise eeldustelt lähtudes pole vahet, kas tõlgendada antud taotlust fenomenoloogiliselt lasta ei-l luules esile tulla; või hermeneutiliselt kui ühe faabli, lugemisviisi kehtestamist. Oluline on vabastada luule kogemise väli negatiivsuse paatose jaoks. 2.3. UURIMUSE A-MORAALSUS Artiklis 2 välja arendatud käsitlusest tegelikkuse faabli-iseloomu kohta ning kõigi faablite põhimõttelise võrduse kohta tuleneb siinse nihilismi mõtlemise olemuslik moraalivälisus, a-moraalsus. Nihilismi mõtlemine toimib teispool head ja kurja, kus kõik on lubatud (vt. artikkel 2: 6). See positsioon ei ole radikaalselt moraalikriitiline: nihilismi mõtlemisel puuduvad tugevad argumendid ning relativismi paradoksi tuntud tõlgenduse järgi tuleneb kõige lubatavusest, et ka moraalne maailmatõlgendus on lubatud. Mõistagi, kuid nagu Nietzsche on Jumala surma kujundi ning nihilismi mõiste analüüsi abil näidanud, on probleem selles, et religioossel-moraalsel faablil pole enam seda kehtivusjõudu, mis varem. Humanism on religioosse mõttemudeli ilmalik derivaat (vt. Blanchot 1993: 247, Badiou 2001), ühe faabli dogmaatiline esmaseks ning normatiivselt kohustavaks kuulutamine. Kuigi käesolevas uurimuses võib leida mõttearendusi, mida võib pidada moraalivastasteks (nt. Kivisildniku luule üleva hävitusjõu analüüs, artikkel 4: 127-130), ei ole siin tegemist programmilise moraalikriitikaga. Uurimuses arendatakse naiivses süütuses ei-lisuse alghäälestusest tulenevaid mõttekäike ning kokkupõrge moraaliga ilmneb vaid siis, kui mõni moraaliseadus seda mõtlemist ohjeldada püüab. Nagu nähtub siinse uurimuse erinevatest artiklitest, ei piirdu ei-lisus hävitamisega ning vägivallaga. 24 Nihilistlikust alusväärtusteta ajaloosituatsioonist lähtudes on võimalik arendada ka pieteedi ja hoole mõisteid sisaldavat mõtteviisi (nt. Vattimo 1992a, 1999). Eetika leidmine nihilismi ajaloolises saatmistus viibides saab toimuda mõne teise alghäälestuse omaksvõtmise kaudu ei-lisuse kõrval (nt. Vattimo (1999) on tunnistanud oma mõtlemise algkristlikku häälestust). Selline häälestuste kaalumine võib saada mõne tulevase uurimuse teemaks, 25 kuid käesolev uurimus jääb ei-lisuse juures püsides siiski täiesti a-moraalseks. Humanistlikult häälestatud lugeja võib uurimust käsitada oma intuitsioonide proovilepanekuna. 23 Jaan Undusk väidab Franz Rosensweigile toetudes, et üksnes jah saab olla algus, iga eitusefilosoofia sisaldab implitsiitselt mingit positiivset postuleeritust (Undusk 1998: 27). Antud mõttekäik võib olla loogiliselt ja genealoogiliselt kummutamatu, kuid see ei osutu nihilismi mõtlemise jätkumisel takistuseks. Nihilismi mõtlemine ei pretendeeri loogilisusele ega metafüüsilisele kõige-loole, vaid panustab ei-lisuse paatosele, olgu see siis loogilises mõttes sekundaarne või mitte. 24 Vt. nt. artikkel 3. 96-104. 25 Vt. võimalike uurimisprobleemide visandit siinsest artiklist, ptk. 5.3. 15

3. NIHILISMI MÕTLEMISE FILOSOOFILISED LÄHTEKOHAD 3.1. MILLEKS FILOSOOFIA? Käesolevas peatükis antakse ülevaade uurimuses kasutatud filosoofilistest koolkondadest ja autoritest, püüdes seejuures täpsustada, mida ja mil määral on kõnealustelt autoritelt üle võetud. Samuti üritatakse esile tõsta need punktid, kus siinses uurimuses välja töötatud nihilismi mõtlemine saavutab refereeritava autori või koolkonna suhtes kriitilise distantsi. Uurimust mõjutanud filosoofilised kontseptsioonid ei moodusta hierarhilist tervikut, pigem tuleks rääkida teoreetiliste metafooride vastastikku toimivast vabamängust siinne visand on selle mängu fikseerimine ühte hetke. 26 Ometi ei õigusta ka antud moel nõrgendatud lähtekoht mõistete fi losoofi a ja fi losoofi line kasutamist siinses kontekstis. Kuna nihilismi mõtlemise üheks põhiliseks metoodiliseks iseloomujooneks on filosoofia ja kirjanduse ühtesulamine (vt. 2.2; artikkel 1) ning selles mõtlemises seotakse nihilism ajalooliselt filosoofia lõpuga (artikkel 1: 130-133), siis tundub filosoofiliste lähtekohtade omamine tagasilangusena metafüüsikasse, uurimuse suundumuse reetmisena. Sestap vajab filosoofia mõiste kasutamine eraldi põhjendamist. 1. Kõige lihtsam oleks filosoofiliste mõjutuste esiletoomist põhjendada institutsionaalselt ning traditsiooni arvestamise kaudu. Olgugi, et postmetafüüsilisest perspektiivist, nihilismi perspektiivist vaadates ei ole filosoofia narratiividel ning kirjanduse narratiividel otsustavat vahet, 27 eristatakse traditsiooni põhjal ja institutsionaalselt siiski kirjanikke filosoofidest. 28 Kuna käesolev uurimus kulgeb akadeemilise filosoofia raamides 29, on filosoofilise sisu eritlemine, samuti nagu ka tähendusetusse suunduva luule-tungi mõningane ohjeldamine mõistlikuks konteksti arvestavaks kompromissiks. Kuigi peagi vaatluse alla tulevad mõtlejad kõigutavad sageli nii sisuliste argumentide abil kui ka oma tekstide paatose kaudu filosoofia-kirjanduse eristust, liigitatakse nad harjumuslikult filosoofia lahtrisse. 2. Teine võimalus filosoofilisi mõjutusi õigustada on apelleerida siinse uurimuse genealoogiale. Saanud algimpulsi luules kuulduvast negatiivsusest, sattus arenev nihilismi mõtlemine järgnevalt filosoofilise diskursuse mõju alla, otsides filosoofiast vastust mõtlemise saladuse kirjeldamiseks. 30 Antud tõlgenduse kohaselt tunduvad filosoofilised mõjud mõtlemise lastehaigusena, mida poleks sünnis eksplitseerida. Kuid on võimalik leida filosoofia mõiste säilitamiseks ka sisulisi õigustusi. 3. Eelnevalt tõlgendati filosoofia-kirjanduse ühtesulamist suundumusena, mis võib kesta ka igavesti (vt. 2.2.) kui kirjeldada ühtesulamist konkreetse teostatava ülesandena, langeksime tagasi metafüüsika lõksu ning looksime uue metateooria. Seega on täiesti aktsepteeritav vaadelda eraldi selle ühtesulamisprotsessi filosoofilist külge, samuti nagu kirjandust vaadeldi võnkumisena luule-proosa nõlvade vahel. Mis oleks see filosoofiline külg? Artiklis 1 määratleti filosoofia metafüüsikana, filosoofia lõpust räägiti just kui metafüüsilise pretensiooni lõpust mõtlemises. Sellest tähendusest lähtudes muutub filosoofia mõiste kasutamine taas problemaatiliseks, sest kõik nihilismi mõtlemist oluliselt mõjutanud koolkonnad ja autorid pretendeerivad mingil määral postmetafüüsilisele positsioonile. Siinkohal saame kimbatusest väljuda nii, et eristame taas tekstide logost ja paatost: kuigi nihilismi mõtestavate filosoofide tekstide logos on filosoofiast kui metafüüsikast kaugenev, ilmneb siiski filosoofiliste autorite puhul seletav-retooriline paatos. Siinkohal võib metoodiliselt viljakaks osutuda Rorty eristus Filosoofia/filosoofia vahel. Kuigi postmetafüüsilised mõtlejad ei pruugi teha Filosoofiat, jääb nende tekst enamasti filosoofiliseks Rorty tähenduses kaasahaaravaks looks selle kohta, kuidas asjad kokku klapivad (Rorty 1992). 26 Eelnevalt visandatud hermeneutilist tõekogemust (vt. 1.2 ja artikkel 1) võiks adekvaatselt kirjeldada ka Nietzsche poolt visandatud kujundi kaudu epigoonluse probleemist hilismodernsuses: asutakse teoreetiliste positsioonide keskel justkui maskilaos, võimetuna originaalsuseks (vt. Vattimo 1995). Teadusliku meelestuse seisukohalt on see mõistagi luhtumine, kuid omaksvõetud nihilismi mõtlemises võimaldab säärane maskide vahetamine hoida käigus kirjutamise hullu mängu (Blanchot 1999: 471, viitega Mallarméle). 27 Olgu meenutatud, et siinses uurimuses tehtud eristuste põhjal on neil mõlemal oluline vahe luulega. 28 Just juurdunud traditsiooni tõttu ei pidanud fiktsionaalset ontoloogiat pooldav Gianni Vattimo võimalikuks filosoofiakirjanduse eristust lähitulevikus kaotada (vt. Vattimo 1985: 294; vt. ka artikkel 1: 138). 29 Käesolev uurimus ei pretendeeri ka akadeemilise filosoofia raames ammendavusele. Esiteks piirdutakse siin läänemaise filosoofia käsitlemisega, samas kui ei-lisuse mõistmise puhul võib ka idamaine filosoofia pakkuda olulist abi. Teiseks leidub ka läänemaises filosoofias rohkesti nihilismiprobleemiga tegelevaid mõtlejaid, keda siinse uurimuse sattumuslikus tervikus ei käsitleta (vt. nt. ülevaadet Weller 2008). 30 Eriti soosis säärast meelestust vaimne kliima, mis valitseb Heideggeri tõlgendamise ümber Tartus. 16

4. Viimaks tuleb mainida, et kõik siinset uurimust oluliselt mõjutanud filosoofid mõistavad vaatamata metafüüsikakriitilisele hoiakule oma mõtlemise jäävat tõlgenduslikku seost metafüüsikaga, jäädes seeläbi paradoksaalsel kombel metafüüsikast sõltuvaks. 31 Filosoofilise fundamentalismi vaibumine ei saa edeneda metafüüsika ületamise taotluses (a la loogiline positivism, vt. Carnap 1931), vaid üksnes metafüüsika ja nihilismi läbielamises, meenutuses, (igaveses?) ümbertõlgenduses. 3.2. FENOMENOLOOGIA: MARTIN HEIDEGGER Käesolevat uurimust moodustavates artiklites on mitmel puhul mainitud uurimuse kuulumist avaras mõttes fenomenoloogiasse (artikkel 3: 87-88; artikkel 4: 119). Kuna fenomenoloogia on hägus mõiste ning viidatud kirjakohtades seletusi napib, tuleks siinkohal fenomenoloogiasse kuulumist täpsustada. Edmund Husserl formuleeris fenomenoloogia moto: asjade endi juurde (zu den Sachen selbst). Husserli jaoks on mõtlemise asjadeks teadvuses vahetult antu (intentsionaalsed objektid) ning tema mõtlemine liigub kogemuse transtsendentaalsete struktuuride analüüsi kaudu puhtasse egoloogiasse. 32 On tuntud asjaolu, et Heidegger teostab fenomenoloogias eksistentsiaalse käände: pole olemas puhaste struktuuridega ego, vaid ajalooliselt maailma heidetud olemasolemine (Dasein). Kuigi ka siinne uurimus jagab antud eeldust ega taotle mingil juhul negatiivsuse transtsendentaalset-universaalset määratlemist, osutub siin põhiliseks siiski teine erinevus Husserli-Heideggeri vahel: Heideggeri fenomenoloogia on läbivalt varjule jääva, mitte-ilmse fenomenoloogia (Courtine 1993: 243). Juba Olemises ja ajas määratleb Heidegger fenomeni algses tähenduses kui ennast varjavat, ennast mitte-näitavat (Heidegger 1986: 35) just see on mõtlemise asi algses tähenduses. Nagu teada, nimetab Heidegger end varjavat mõtlemise asja olemiseks, mõeldes seda lähtudes ontoloogiliselt diferentsilt 33 kui radikaalselt teist mistahes oleva suhtes. Just siin peitub olulisim erinevus Husserli ja Heideggeri vahel Heideggeri fenomenoloogia on ontoloogiline, olemisele kui teisele häälestatud mõtlemine. 34 Nagu võis välja lugeda siinse ülevaate algusosast, jagab käesolev uurimus, mis töötab filosoofia ja luule kokkusulamise liinil, seda alghäälestust. On teada tõik, et Heideggeri mõtlemine nõrgeneb ajapikku, tehes läbi järgnevad etapid: olemise mõistmise rajamise taotlus fundamentaalontoloogias, metafüüsika ületamise taotlus olemisajaloolises mõtlemises ning viimaks olemisele asuandmine tema ärajäämise kogemuses (vt. Kettering 1987). Kui vaadata Heideggeri mõtteteed tervikuna, siis ei ole vaja tema mõeldu sidumiseks siinse nihilismi-uurimusega rõhutada väidet, mille kohaselt Heidegger rõhutas korduvalt olemise ja eimiski identsust (Heidegger 1977: 85jj) mõlemad asuvad oleva suhtes ontoloogilise diferetnsi teisel poolusel. Pole liialdus väita, et Heideggeri fenomenoloogias luhtuvad kõik olemise positiivse kogemise katsed, olemine annab ennast üksnes varjule jäädes, ära jäädes. Seega: olemasolemise jaoks on antud vaid olemise mitte, ei, ei-lisus. 35 Hiline Heidegger määratleb fenomenoloogiat kui mõtlemise võimalust, mis vastab mõtlemise asja kutsele, mille avatus aga alati saladuseks jääb (Heidegger 1988: 90). Siinkohal on Heidegger jõudnud mõtlemise piirile. Üheks tõlgendusviisiks seda olukorda mõtestada on käsitleda ootamist vaheolukorrana, projitseerida olemise isenemine (Ereignis) määramatusse tulevikku, mille vältel peab meelisklev surelik seisma moodsa tehnika maailma-pimeduses ning kättesaamatut mõtlemise asja meeles pidama. Siinne uurimus kaugeneb otsustavalt sellest tõlgendusest. Sedavõrd, kui Heideggeri enda öeldu (nt. Heidegger 1992: 959) toetab antud tõlgendust, tuleb siinset uurimust pidada Heideggeri kritiseerivaks. 36 31 Täpsuse huvides olgu mainitud, et metafüüsika ületamise ja uue mõtlemise tahtelise põhjandamise (Gründung) taotlust võib leida varase Heideggeri mõtlemisest, hilise Heideggeri puhul see taotlus vaibub. Nihilismi mõtlemise seotust metafüüsikaga on meenutava mõtlemise (An-denken) mõiste kaudu säravalt esitanud Vattimo (1993: 110-136). 32 Transtsendentaalne egoloogia ei ole Husserli mõtlemise ainus ja vaieldamatu suundumus, seda peavad Husserli mõtlemise lõppjaamaks ennekõike heideggeriaanid (vt. Matjus 1993). Paljud Husserli tõlgendajad peavad egoloogiast olulisemaks hilise Husserli elumaailma (Lebenswelt) käsitust (vt. Viik 2009, Zahavi 2001). 33 Ontoloogilise diferetsi pikemaid seletusi vt. artikkel 3: 86; artikkel 4:125, alamärkus 9. 34 Põhjalikku analüüsi selle kohta, et Husserli-Heideggeri mõtlemise erinevuseks on ennekõike viimase ontoloogiline rõhuasetus, mitte iga kogemisakti ajaloolise situatiivsuse tunnistamine (milliseid eeldusi võib välja lugeda ka Husserli mõtlemisest) vt. Caputo 1984. 35 Courtine on loetlenud erinevaid olemise ei-lisust nimetavaid figuure Heideggeri mõtlemises: Entzug, Verweigerung, Ausbleiben, Vergessenheit, epoche, keel kui vastuhelk vaikuse helale (Courtine 1993: 250). 36 Omaette uurimust väärib küsimus, mil määral on isenemise müstiline ootuse asetamine tulevikku Heideggeri hilismõtlemisest lähtudes õigustatud, mil määral on tegemist teatud ortodoksse konstruktsiooniga. 17