EESTI FILOSOOFIA VII AASTAKONVERENTS. Pluralism: tõe, teadmise, normide ja väärtuste paljusus

Transcription

1 EESTI FILOSOOFIA VII AASTAKONVERENTS 29. august - 1. september 2011 Pluralism: tõe, teadmise, normide ja väärtuste paljusus Resümeede kogu / Book of Abstracts i filosoofia osakond

2 Konverentsi korraldustoimkond: Vivian Bohl, Roomet Jakapi, Endla Lõhkivi, Bruno Mölder, Margit Sutrop, Mats Volberg Konkursi žürii: Roomet Jakapi, Endla Lõhkivi, Bruno Mölder, Margit Sutrop Konverentsi brošüür: Bruno Mölder Konverentsi koduleht: Mats Volberg Konverentsi toetajad: Keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikool Sihtfinantseeritav teadusteema nr SF s08 Relativismi ja pluralismi kriitiline käsitlus tõe ja teadmise, normide ja väärtuste suhtes Satelliit-workshopi toetab EUROCORESi projekt CCCOM (cccom.ut.ee) 2

3 Konverentsi ajakava Pühapäev Satellite workshop Disagreements : Domus Dorpatensis 10:00-11:30 Brendan Balcerak Ontological Disputes and the Limits of Charity Jackson 11:45-13:15 Max Kölbel Agreement and Communication 14:30-16:00 Teresa Marques Doxastic Disagreements 16:15-17:45 Folke Tersman Disagreements: Ethics and Elsewhere Esmaspäev TÜ Raamatukogu konverentsisaal 13:00 Margit Sutrop Avasõnad 13:15 Üliõpilastööde konkursi võitjate autasustamine 13:30-14:30 Michael Pritchard The Seeds of Morality: Reflections on Hume, Smith, and Reid 14:30-15:00 Kohvipaus Juhataja Roomet Jakapi 15:00-16:00 Max Kölbel Objective and Non-Objective Questions 16:00-18:00 SF projekt Relativismi ja pluralismi kriitiline käsitlus tõe ja teadmise, normide ja väärtuste suhtes 16:00-16:30 Daniel Cohnitz Logical pluralism 16:30-17:00 Endla Lõhkivi Scientific pluralism 17:00-17:30 Margit Sutrop Value pluralism 17:30-18:00 Arutelu 18:00 Raamatuesitlused 19:00 Vastuvõtt botaanikaaias Teisipäev Juhataja Bruno Mölder Ruum: Jakobi Ülo Matjus Pluralismi võimalikkusest filosoofias 10:00-10:40 Rein Vihalemm Kas mõista teadust pluralistlikult või monistlikult? 10:45-11:25 Andres Luure Müüditõde ja faktitõde. Igal õpetajal oma tõde 11:25 Kohvipaus 12:00 Ekskursioon renoveeritud Tähetorni või Teaduskeskusesse AHHAA eelregistreerimisel Section I: History of philosophy Juhataja Roomet Jakapi. Ruum: Jakobi Sektsioon II: Praktiline filosoofia Juhataja Kadri Simm. Ruum: Jakobi :30-16:10 Riin Sirkel: One and Many in Aristotle s Epistemology Marek Volt: Monism/pluralism kunsti tõlgendamises ja hindamises 16:15-16:55 Eva Piirimäe: Herder and cosmopolitanism Mario Rosentau: Pluralism ja kriitika: ideede kriitika ideede paljususe tagatisena 17:00-17:40 James Thurlow: The Individual contra Individualism (or Plurality vs. Pluralism) Leo Luks: Kuidas olla täielik nihilist, kuid vältida äärmuslikku relativismi? 19:00 Kohtumispaik: Suudlevad Tudengid (omal kulul) 3

4 Kolmapäev Juhataja Eva Piirimäe Ruum: Jakobi Elaine Englehardt Political Philosophy from a Contemporary View of Liberalism and Communitarianism 10:30-10:45 Kohvipaus Pärast kohvipausi jätkub ruumis Lossi :45-11:25 Kadri Simm The Concepts of Common Good and Public Interest: from Plato to Biobanking 11:30-12:10 Francesco Orsi Pluralism and Conflict in the Moral Mind: The Dual-process View. A Critique 12:15-12:55 Michiru Nagatsu Experimental Philosophy of Science and Scientific Pluralism 12:55-14:00 Lõuna Sektsioon III: Teadusfilosoofia Juhataja Endla Lõhkivi. Ruum: Lossi Sektsioon IV: Filosoofia ajalugu Juhataja Ülo Matjus. Ruum: Jakobi :00-14:40 Enn Kasak: Intellektuaalse allergia ilmingutest teaduse ja religiooni kontekstis Eduard Parhomenko: Monismi, dualismi ja pluralismi konfiguratsioone Immanuel Kanti filosoofia retseptsiooni valguses Tartu ülikoolis 19. saj alguses 14: Raul Veede: Mõningate teaduspraktikate Andrus Tool: Pluralism kui filosoofia saatus ajaloolisest taustast uusaegse Inglise teadusajaloo näitel 15:30-16:10 Bruno Mölder: Pluralism vaimufilosoofias Hent Kalmo: Kõikvõimsuse paradoksist 16: Kohvipaus 16:30-17:10 Peeter Müürsepp: Praktiline realism kui pluralistlik teadusfilosoofia Toomas Lott: Filosoofia ajaloolased, mõisteskeemid ja heausksusprintsiip 17:15-17:55 Jaana Eigi: John Stuart Milli argument sõnavabadusest ja teoreetiline pluralism Helen Longino teadusfilosoofias Roomet Jakapi: Surematuse mõistest varauusaegses ontoloogias Neljapäev Domus Dorpatensis Üliõpilaskonkursi võidutööd. Juhataja: Margit Sutrop Heidy Meriste Mis on valetamisega valesti? 10:35-11:05 Riin Kõiv Ludwig Feuerbachi anti-idealismina määratletud materialism ning selle vormi-pluralistlikud implikatsioonid 11:10-11:40 Indrek Reiland What are Linguistic Meanings? 11:45-12:15 Vivian Bohl Kas teadus vajab filosoofiat? 12:15-12:30 Kohvipaus 12:30-13:20 ÜMARLAUD Humanitaarteadused milleks? 13:30-15:30 ETIS sõber või vaenlane? 4

5 Conference schedule Sunday Satellite workshop Disagreements : Domus Dorpatensis 10:00-11:30 Brendan Balcerak Ontological Disputes and the Limits of Charity Jackson 11:45-13:15 Max Kölbel Agreement and Communication 14:30-16:00 Teresa Marques Doxastic Disagreements 16:15-17:45 Folke Tersman Disagreements: Ethics and Elsewhere Monday Conference Hall of the University of Tartu Library 13:00 Margit Sutrop Opening 13:15 Award ceremony of the student competition 13:30-14:30 Michael Pritchard The Seeds of Morality: Reflections on Hume, Smith, and Reid 14:30-15:00 Coffee break Chair Roomet Jakapi 15:00-16:00 Max Kölbel Objective and Non-Objective Questions 16:00-18:00 Overview of the pluralism project 16:00-16:30 Daniel Cohnitz Logical pluralism 16:30-17:00 Endla Lõhkivi Scientific pluralism 17:00-17:30 Margit Sutrop Value pluralism 17:30-18:00 Discussion 18:00 Book launch 19:00 Reception at the Botanical Garden Tuesday Chair Bruno Mölder Room: Jakobi Ülo Matjus Pluralismi võimalikkusest filosoofias 10:00-10:40 Rein Vihalemm Kas mõista teadust pluralistlikult või monistlikult? 10:45-11:25 Andres Luure Müüditõde ja faktitõde. Igal õpetajal oma tõde 11:25 Coffee break 12:00 Visits to the Old Observatory or the AHHAA Science Centre Section I: History of philosophy Chair Roomet Jakapi. Room: Jakobi Section II: Practical philosophy Chair Kadri Simm. Room: Jakobi :30-16:10 Riin Sirkel: One and Many in Aristotle s Epistemology Marek Volt: Monism/pluralism kunsti tõlgendamises ja hindamises 16:15-16:55 Eva Piirimäe: Herder and cosmopolitanism Mario Rosentau: Pluralism ja kriitika: ideede kriitika ideede paljususe tagatisena 17:00-17:40 James Thurlow: The Individual contra Individualism (or Plurality vs. Pluralism) Leo Luks: Kuidas olla täielik nihilist, kuid vältida äärmuslikku relativismi? 19:00 Meeting place: Suudlevad Tudengid (on one s own cost) 5

6 Wednesday Chair Eva Piirimäe Room: Jakobi Elaine Englehardt Political Philosophy from a Contemporary View of Liberalism and Communitarianism 10:30-10:45 Coffee break After coffee break we move to Lossi :45-11:25 Kadri Simm The Concepts of Common Good and Public Interest: from Plato to Biobanking 11:30-12:10 Francesco Orsi Pluralism and Conflict in the Moral Mind: The Dual-process View. A Critique 12:15-12:55 Michiru Nagatsu Experimental Philosophy of Science and Scientific Pluralism 12:55-14:00 Lunch Section III: Philosophy of science Chair Endla Lõhkivi. Room: Lossi Section IV: History of philosophy Chair Ülo Matjus. Room: Jakobi :00-14:40 Enn Kasak: Intellektuaalse allergia ilmingutest teaduse ja religiooni kontekstis Eduard Parhomenko: Monismi, dualismi ja pluralismi konfiguratsioone Immanuel Kanti filosoofia retseptsiooni valguses Tartu ülikoolis 19. saj alguses 14: Raul Veede: Mõningate teaduspraktikate Andrus Tool: Pluralism kui filosoofia saatus ajaloolisest taustast uusaegse Inglise teadusajaloo näitel 15:30-16:10 Bruno Mölder: Pluralism vaimufilosoofias Hent Kalmo: Kõikvõimsuse paradoksist 16: Coffee break 16:30-17:10 Peeter Müürsepp: Praktiline realism kui pluralistlik teadusfilosoofia 17:15-17:55 Jaana Eigi: John Stuart Milli argument sõnavabadusest ja teoreetiline pluralism Helen Longino teadusfilosoofias Toomas Lott: Filosoofia ajaloolased, mõisteskeemid ja heausksusprintsiip Roomet Jakapi: Surematuse mõistest varauusaegses ontoloogias Thursday Domus Dorpatensis Presentations by the winners of the student competition. Chair: Margit Sutrop Heidy Meriste Mis on valetamisega valesti? 10:35-11:05 Riin Kõiv Ludwig Feuerbachi anti-idealismina määratletud materialism ning selle vormi-pluralistlikud implikatsioonid 11:10-11:40 Indrek Reiland What are Linguistic Meanings? 11:45-12:15 Vivian Bohl Kas teadus vajab filosoofiat? 12:15-12:30 Coffee break 12:30-13:20 ROUND TABLE Why humanities? 13:30-15:30 ETIS - friend or woe? (in Estonian) 6

7 Resümeed Ontological Disputes and the Limits of Charity Brendan Balcerak Jackson University of Cologne While research in analytic metaphysics has been flourishing in recent decades, some philosophers worry that there is something defective about them. One vocal critic is Eli Hirsch, who advances the neo-carnapian view that at least some apparent debates in metaphysics are merely verbal disputes; according to Hirsch, each side of the debate is best interpreted as making claims with which the other side agrees. Here I argue that (i) Hirsch needs to maintain that both sides of the debate are making claims that are not merely true but rationally unrevisable (in a sense I define); however (ii) the principles of interpretive charity on which Hirsch relies don t support any such strong thesis. I conclude that considerations of interpretive charity cannot deflate debates in metaphysics in the way that Hirsch s neo-carnapian position maintains. Kas teadus vajab filosoofiat? Filosoofia roll teaduse partnerina sotsiaalse tunnetuse uurimisvaldkonna näitel Vivian Bohl Millega tegeleb ja peaks tegelema filosoofia, mis jagab oma uurimisobjekti teadusega? Kas sellist filosoofiat on üldse tarvis? Näiteks sotsiaalse tunnetuse uurimine sai alguse filosoofiast, kuid see on viimastel aastakümnetel liikunud üha enam eriteaduste pädevusse, nagu on juhtunud ka paljude teiste praegu teaduse huviorbiidis olevate küsimustega. Siit koorub aga välja küsimus, kas sotsiaalse tunnetuse ja teiste filosoofiast teadusse üle kandunud uurimisvaldkondade puhul jääb filosoofiale enam üle spetsiifilist filosoofilist kompetentsi nõudvaid ülesandeid ning kui jääb, siis millised need ülesanded on. Kas filosoofial on vaid provisoorne roll, mis kestab seni, kuni on leitud teaduslikud meetodid ühe või teise teemaga tegelemiseks või kuuluvad uurimistöösse siiski ülesanded, milleks on põhimõtteliselt tarvis filosoofilist pädevust? Ettekandes vastustatakse kolme filosoofia suhtes tõrjuvat hoiakut: 1. Filosoofa on vaese mehe teadus ehk filosoofia on küll minevikus esitanud huvitavaid spekulatsioone tänapäeva teadusele huvipakkuvaid küsimustes, kuid kui teadus on arenenud nii kaugele, et neid varem filosoofiasse kuulunud küsimusi on võimalik empiiriliselt käsitleda, siis muutub filosoofia üleliigseks; 2. Filosoofid tegelevad üldiste ja tarbetute spekulatsioonidega seal, kus oleks vaja üksnes spetsiifilist empiirilist uurimistööd; 3. Filosoofid peavad end ekspertideks mõisteanalüüsi alal, toppides oma nina teadlaste mõistekasutusse, mis pigem segab kui aitab teadlasi nende töös. Logical pluralism Daniel Cohnitz University of Tartu In theoretical philosophy, pluralism has been understood either as ontological pluralism, i.e. the idea that there are many ways to carve up the world into equally real things, or as epistemic pluralism, i.e. the idea that there are many ways to take our beliefs to be epistemically justified, and that there is no fact of the matter which of these is the right one. Ontological pluralism is often motivated from observations about conceptual frameworks, or scientific theories. There seems to be more than one way to design a scientific theory that is empirically adequate, yet, since the world is not accessible independent of our theories, there is no way for us to tell which of these ways might correspond better to the world as it is. Does that mean that all these ways are equally legitimate? 7

8 When we turn to pluralism about epistemic systems, the emphasis is less on objects in the world, rather than on properties of our beliefs. When we look at specific branches of systematic inquiry, we recognize that these fields are governed by specific standards as to what evidence counts as a justification for a belief about the field of inquiry in question. Epistemology could then be described as the project of spelling out the system of epistemic norms that prescribe what counts as a proper justification of a belief. That a given system is right presumably requires argument. But, of course, there is a plurality of epistemic systems of that kind that can all serve as the foundation of an argument to the effect that they are right (and all others wrong). We usually hesitate to consider such arguments to be convincing in the first place, since they are all essentially circular. But then this leaves us without any argument that any given epistemic system is right. Shouldn t we, in the light of this result, rather endorse pluralism about epistemic systems? In my talk I will explain how these questions have been adressed in our research group and what we are planning to work on in the near future. John Stuart Milli argument sõnavabadusest ja teoreetiline pluralism Helen Longino teadusfilosoofias Jaana Eigi Helen Longino nimetab John Stuart Milli sõnavabaduse käsitlust oma teaduse ja teadmise sotsiaalse käsitluse eelkäijate seas. Longino jagab Milli fundamentaalset eeldust vaba kriitilise dialoogi vajalikkusest, et ületada indiviidide kognitiivset piiratust, töötada välja tõeste uskumuste põhjendused ning vabaneda vääradest või ebatäielikest uskumustest (Longino 2002: 3-4). Kriteeriume, mida Longino paneb ette (Longino 2002: ) kui vajalikke tingimusi efektiivse kriitilise dialoogi jaoks (tunnustatud kanalid kriitika avaldamiseks, kogukonna valmidus reageerida kriitikale, üldtunnustatud kriitika standardid, intellektuaalse autoriteedi võrdsus), võib sellest vaatekohast vaadelda kui katset tagada teadlaste kogukonnas parimad võimalikud tingimused vaba ideedevahetuse jaoks Milli vaimus. Sääraste kriteeriumite sõnastamine ja nende kehtestamise nõue on vajalik, kuna Milli ideaalne areen, kus alternatiivsed ideed võistlevad võrdsetel tingimustel, on ilmselt erinev teaduse reaalsest situatsioonist. Võimu, ressursside ja võimaluste ebavõrdsus võib mõjutada alternatiivsete vaadete šanssi olla esitatud ja tõsiselt võetavad teadlaste kogukonnas (vt nt Philip Kitcheri arutlust (Kitcher 2001: ), miks kaasaegses ühiskonnas ei ole teadus ideaalne millilik ideede võistluse areen). Longino teaduse kontseptsioon on avatud teoreetilisele pluralismile (Longino 2002: ja ): kuigi maailm on ühine, pole vastavalt säärasele positsioonile võimalik seda ammendavalt ühe teooria abil kirjeldada, ühitamatud teooriad võivad kõik olla adekvaatsed, kirjeldades maailma eri aspekte eri vaatekohtadest. Oma ettekandes kavatsen uurida milliliku sõnavabaduse ja pluralismi ühitatavust Longino teaduse käsitluses kas Milli argument võimaldab käsitlust, kus kriitilise dialoogi ülimaks eesmärgiks ei peeta mitte täielikku ja üht tõde, vaid teooriate paljusust? See küsimus on eriti oluline, arvestades Milli argumendi esitluse üht aspekti: tema järgi on dialoogi eesmärk muu hulgas ületada olemasolevate tõeste uskumuste ebatäiuslikkust, püüda saavutada kogu tõde. Pluralismi pooldaja vaatekohast ei saa aga üksik teooria esitada kogu tõde see võib olla tõene, kuid ainult teatud maailma aspektide kohta ja ainult teatud suhtes, teooriate kriitika ja täiustamine ei saa radikaalselt muuta nende osalist iseloomu. Minu ettekande keskne küsimus on seega see, kas Milli argumendid, nagu Longino neid esitab, on kohased, kui kriitilise ideedevahetuse jaoks ei eeldata mitte põhimõttelist lõpuleviiduse võimalust, vaid lõpmatut pluralistlikku teooriate vohamist. Kirjandus Kitcher, Philip Science, Truth, and Democracy. New York: Oxford University Press. Longino, Helen E The Fate of Knowledge. Princeton; Oxford: Princeton University Press. 8

9 Political Philosophy from a Contemporary View of Liberalism and Communitarianism Surematuse mõistest varauusaegses ontoloogias Elaine E. Englehardt Utah Valley University This paper will compare and contrast ethical and philosophical points of view which consider the good of the community versus the importance of individual choice communitarianism and liberalism. The two systems fall within the rubric of political philosophy and are at the center of many, important political, business, educational and other applied moral discussions. The liberal argument assumes autonomy in a society that is necessarily made up of communities. Individuals comprise the communities, and individual and autonomous rights are necessary, as is support to the community. Foundations, safety, goods, and services are among the vital functions communities offer to the individual. Additionally, individuals join groups or communities for a variety of reasons. However, sometimes within a community the group in power is the one most often heard and given privilege. Both majority and minority must be heard according to liberal philosophy. Communitarian philosophy assumes that leadership can communicate most views. Part of the enterprise of political philosophy is to find neutral approaches in which both groups agree. Within this paper it is important to locate similarities in spite of the differences within the theories. Generally, political philosophies concern the foundations and functions of the government. Such philosophies organize people s views about the need for, and the proper role of, the state. At the center of these philosophies are explanations and arguments generally quite persuasive about which public policies are appropriate and which are not. These explanations allow individuals to understand better the role of individual liberties as well as the role of being part of a community. Community intrusions on individual liberty are best facilitated by open discussion, hence the need to discuss ways our individual liberties are influenced by our communities. Roomet Jakapi Ettekande teemaks on surematuse (immortalitas, immortality) mõiste varauusaegses filosoofilisteoloogilises mõtlemises kolme õpetlase vaadete näitel. Teemaarenduse alguspunktiks on René Descartes i esitatud ontoloogiline positsioon, mida on tavaks nimetada substantsi-dualismiks, ning selle implikatsioonid inimhinge surematuse käsitusele. Küsimus oli esiteks selles, kas on võimalik tõestada, et hing on iseseisev, kehast eristatav ja eraldatav substants, ning, teiseks, kas säärane eristatavus ja eraldatavus implitseerib, et hing on loomu poolest surematu, st pelgalt oma loomulike omaduste tõttu võimeline kehatuks surmajärgseks eksistentsiks. Seejärel vaatlen kahe inglise mõtleja seisukohti antud küsimuses. Esmalt Henry Dodwell ( ), kelle teoses An epistolary discourse: proving, from the Scriptures and the first fathers, that the soul is a principle naturally mortal (1706) argumenteeritakse skandaalsel kombel hinge loomuliku surematuse vastu ja üleloomuliku surematuse poolt. Dodwelli hoiak oli antifilosoofiline ja taotluse poolest piibellik, ent just säärasena andis muuhulgas alust filosoofiliseks poleemikaks hinge omaduste üle. John Norris ( ), Nicolas Malebranche i filosoofia pooldaja ja arendaja Inglismaal, vastas Dodwellile teosega A philosophical discourse concerning the natural immortality of the soul...: Occasion d by Mr. Dodwell s late Epistolary discourse (1708). Filosoofina seadis Norris eesmärgiks selgitada surematuse mõistet kõnealustes kontekstides, eristades ja analüüsides loomuliku ja positiivse surematuse mõisteid. Seejuures esitas ta kartesiaanlikdualistlikele alustele tugineva ontoloogilise kontseptsiooni asjadest ja omadustest üldiselt, mis võiks tänapäevalgi pakkuda laiemat filosoofilist huvi. Teemakäsitluse aluseks on eristus ontoloogilise monismi ja pluralismi vahel, millest viimane kätkeb endas dualismi. 9

10 Kõikvõimsuse paradoksist Hent-Raul Kalmo Ettekanne vaatleb nn kõikvõimsuse paradoksi erinevaid vorme ning näitab, kuidas selle paradoksiga sarnased probleemid tõusetuvad õiguses parlamendisuveräänsuse, rahvusvaheliste lepingute kehtivuse ja föderatsiooni mõiste puhul. Pluralismi seostatakse õigusfilosoofias sageli suveräänsuse jagatavuse teesiga. Kriitikute arvates ei ole just selle teesi vääruse tõttu võimalik äärmuslik õiguspluralism. Ettekandes näidatakse, et suveräänsuse jagatavuse probleemi näol on tegemist kõikvõimuse paradoksi ühe versiooniga, ning et kui eitada suveräänsuse jagatavust, peab eitama ka mitme suveräänse võimu samaaegse eksisteerimise võimalikkust. Ettekande teises osas kaitstakse väidet, et suveräänsuse jagatavuse probleem on võimalik lahendada eristades (sarnaselt objekt- ja metakeele eristusele semantilises tõeteoorias) kõrgema ja madalama tasandi reegleid. Selle eristuse abil on ühtlasi võimalik näidata, milles seisneb kõikvõimsuse paradoksi teoloogilise versiooni eripära. Intellektuaalse allergia ilmingutest teaduse ja religiooni kontekstis Enn Kasak Koormatud väljendite nt armastus, müüt, teadus ja religioon intersubjektiivselt lai tähendusväli ei mahu tervikuna ühe isiku arusaama piiresse. Kõnealused väljendid võivad olla subjekti jaoks olulise tähendusega ning subjekt võib omada veendumust, nagu ta mõistaks neid väljendeid (ainu)õigesti, vähemalt üldjoontes. Paraku võib keelemängudes ette tulla olukordi, kus subjekt tajub oma veendumuste paikapidamatust. Enda rumaluse tunnetamine näiliselt lihtsas kontekstis tekitab mõnikord ägedaid emotsionaalseid ja intellektuaalsed tõrjereaktsioone, mida võiks nimetada intellektuaalseks allergiaks. Keele argikasutuses põhjustab see palju põnevaid probleeme ning see on suurvesi kirjanduse ning kunsti veskitele. Taolised nähtused näivad esinevat ka teaduse kontekstis. Üks teemasid, mille kiretu käsitlemine näib olevat raskendatud, on küsimus teaduses esinevatest religioossetest uskumustest ja praktikatest. Teadlaste puhul näib olevat pigem tavapärane, et nad oma religioosseid uskumusi kas ei teadvusta või ei oska neid oluliseks pidada, kuigi religioossel tagapõhjal on nt teadusteooriates tähtis roll (pikemalt vt Clouser 2005). Ettekandes keskendutakse kriitilistele reaktsioonidele, mida kutsub teadlaskonnas ja teadusfilosoofide hulgas esile väljendi religioossus teaduses kasutamine. Esitatud kriitikatest on eraldatud ratsionaalne osa ja seda käsitletakse teatavas loogilises järjekorras, kus iga järgnev kriitika punkt muutub arutluse objektiks alles pärast eelmises punktis esitatud kriitikale vastamist. Iga punkti juures peatutakse ka allergilisel kriitikal. Religiooni ja religioossuse küsimuse käsitlemine teaduse kontekstis tekitab vähemalt kuut laadi probleeme: 1. defineerimise probleem: religiooni ja religioossuse puhul peetaks silmas ainult usku või uskumusi jumalatesse ja/või üleloomulikku. Laiemaid määratlusi ei tunta ja näib, et mõnikord ei tahetagi tunda. Täiendavalt peab käsitlema kvaasi- ja pseudoreligiooni küsimusi. 2. tähendusvälja probleem: harilikult arvatakse, et väljend religioossus teaduses osutab teaduse suhtes kõrvalistele nähtustele, mis võivad olla pigem teoloogide, kultuuriloolastele või folkloristide uurimisobjektiks. 3. olemasolu probleem: kui kaks eelmist probleemi peakski olema ületatud, tekib küsimus, kas pole tegemist otsitud probleemiga. 4. olulisuse probleem: kui religioossus teaduses on tõepoolest sisukas väljend, kas siiski pole mitte tegemist marginaalsete või ebaoluliste nähtustega teaduses? 5. otstarbe probleem: milleks ja kelle huvides peaks üldse uurima, kas teaduses on olemas religioosseid aspekte? Kardetakse, et religioossuse otsimine teaduses pole teadusele endale vajalik, ent võib tulla kasuks pseudoteadustele ja mõjuda kahjulikult teaduse mainele. 10

11 6. metoodika probleem: kas religioossus teaduses saab olla vaid filosoofiliste dispuutide aineks või saab see siiski olla ka teadusliku uurimise objektiks? Diskussioonides esitatud probleemide üle tuleb pahatihti ette olukordi, kus kiretu ja objektiivsust taotlev arutelu asendub allergiliste sõnavõttudega, mis peegeldavad nt soovimatust probleemi tõsiselt võtta, emotsionaalset ja irratsionaalset eitamist, isiklikke rünnakuid jmt. Pole välistatud, et väljendi religioossus teaduses kasutamine on teadlaskonnas takistatud just nimelt teadlaskonna teadvustamata religioossete hoiakute tõttu. Intellektuaalse allergia raviks võiks probleemi käsitleda kõigepealt teaduslikult (vt nt Hill &, Hood 1999) ja alles siis metafüüsiliselt. Kirjandus Clouser, Roy A The Myth of Religious Neutrality: An Essay on the Hidden Role of Religious Belief in Theories. Notre Dame, Indiana: University of Notre Dame Press. Hill, Peter C, and Ralph W. Hood, Jr. (eds) Measures of Religiosity. Birmingham, Ala.: Religious Education Press. Ludwig Feuerbachi anti-idealismina määratletud materialism ning selle vormi-pluralistlikud implikatsioonid Riin Kõiv Noorhegeliaanlusega seotud filosoofi Ludwig Feuerbachi ( ) öeldu ja mõeldu ambitsiooniks oli panna alus uuele, immanentsele, praktilisele filosoofiale (Philosophie der Praxis). Kritiseerides saksa ülikoolides domineerinud idealistlikku filosoofiat, visandab ta paralleelselt kriitika baasilt uue filosoofia printsiipe. Seda visandatavat, nn tuleviku filosoofiat, s.h. enda oma, nimetab ta rõhutatult naturalismiks või ka materialismiks. On ent kurdetud, et kuigi kriitikana terav, jääb too naturalism konstruktiivse programmina ähmaseks. Feuerbach ei määratle selgelt selle naturalistlikku filosoofiat defineeriva looduse sisu, ei artikuleeri mingit reduktsionistlikku mudelit, on katkendlik, vasturääkiv, süsteemitu. Positiivset süstemaatilist naturalistlikku filosoofiat otsiv ja rekonstrueeriv lähenemine Feuerbachi filosoofiale on ent juba ideelt väär. Teatud laadi negatiivsus on nimelt see naturalistlik osa Feuerbachi naturalismist. Feuerbachi filosoofia on naturalismina motivatsioonilt eitav reaktsioon spekulatiivsele idealismile, iseäranis eksplitsiitselt Hegeli omale, ning on määratletav nimelt selles vastanduvas kontekstis. See on poleemiline positsioon, mille positiivset sisu tuleb rekonstrueerida (1) kui idealismi teatud momentide eitust, (2) teatud momentide eitust teatud poleemilistel eesmärkidel. Niisiis tuleb vaadata, millest idealistlikust Feuerbachi uus filosoofia hoiduma on mõeldud ja miks. Seejärel saab selgemaks, milliseid kriteeriume neist piiranguist kinni pidav ja neid eesmärke teenima mõeldud filosoofia naturalism Feuerbachi stiilis rahuldama peab ja kuidas seda saavutab. (1) Peamiseks etteheiteks Hegelile on, et too Kantist pärandunud probleemi kuidas on võimalik teadmine tegelikkuse enda ja mitte pelgalt nähtumuse kohta? absoluutses idealismis ehk identsusfilosoofias lahendab, postuleerides mõtte ja olemise, subjekti ja objekti, mõiste ja asja olemuse identsuse. Looduse/mateeria/objekti, mis traditsioonis nimelt mõtlemisest erinevana oli mõistetud, seletab Hegel vaimu enese seatuks, vaimuks tolle veel mitte mõisteni jõudnud olekus. Eeldades seda tegelikkuse ratsionaalsust, on teadmine tegelikkuse olemuse kohta kättesaadav puhtratsionaalselt, mõistes. Feuerbachi vastandpositsioon kõlab: loodus ei taandu vaimule, objekti olemus ei ammendu mõistes, mille tunnetav subjekt enesele sellest ratsionaalselt loob. Tuletades tegelikkuse üldisest mõistest, hüpostaseerib ja fikseerib Hegel tegelikkusena ajaloolise subjekti mõtlemis- ehk keelekategooriaid; tunnetab iseennast, mitte objekti. (2) Feuerbachi enda ontoloogiavaliku määrab eesmärk muuta filosoofia praktiliseks. Idealismi vaimuontoloogia ühes sellel baseeruva aprioristliku epistemoloogiaga on ühismõõdutu praktilise elu tegelikkuse- ja teadmiskriteeriumitega ega oma sellisena praktilist tähendust. Elus kehtib tegelikuna meeleline ja konkreetne, see mis nimelt ei ole ainult mõte. Feuerbachi naturalistlikuks sihiks 11

12 ongi rehabiliteerida praktilistel eesmärkidel loodus kui mõtlemisest sõltumatu ja see nii ontoloogiliselt kui metodoloogiliselt primaarseks seada. Võtta printsiibiks mitte-mõistena defineeritud loodus, tähendab aga võtta printsiibiks põhimõtteliselt defineerimatu. Tegelikkuseteadmisele pretendeeriv teooria ei või alustada ega lõpetada mõisteliste vormelitega, vaid konkreetse meelelise kogemusega, peab end selles pidevalt kohandama jääma lahtiseks, korrigeeritavaks. Nii iseloomustab anti-idealistlikku naturalismi hoidumine rangetest definitsioonidest, skepsis loogikaliselt tuletatud universaalmetafüüsiliste süsteemide suhtes; taoline on alati mõistete, mitte tegelikkuse enda süsteem, ei ammenda reaalsust ning on suhteline. Suhteline mitte üksnes ajas. Kuivõrd keel ja meeleline reaalsus ei kattu, pole ka universaalselt õiget viisi reaalsust mõistestada. Õigustatud väljendusvorm sõltub mitte üksnes väljendatavast asjast, vaid ka väljendaja teoreetilisest/praktilisest huvist. See jätab uuele filosoofile vabamad käed vormi puutuvas ega kohusta teda distsiplinaarseks kooližargooniks. Objective and Non-Objective Questions Max Kölbel Universitat de Barcelona Some questions are objective. More precisely: some yes-no-questions are such that if it is correct for one person at one time to answer yes, then it will be incorrect for anyone at any time to answer no to that question. I shall argue that there are objective as well as non-objective questions in this sense, and that there is a coherent and attractive conception of the contents of thought and speech that captures this by postulating objective and non-objective contents. I shall begin by trying to quell motivations for skepticism about the existence of objective questions. Then I shall resolve a problem for the view that there also are non-objective questions. Filosoofia ajaloolased, mõisteskeemid ja heausksusprintsiip Agreement and Communication Max Kölbel Universitat de Barcelona I distinguish two notions of agreement (disagreement) in belief: (a) believing the same (contradictory) content(s) vs (b) having beliefs that necessarily coincide/diverge in correctness. The second notion of agreement (disagreement), (b), is clearly significant for the communication of beliefs amongst thinkers. Thus there would seem to be some prima facie advantage to choosing the conception of content operative in (a) in such a way that (a) and (b) coincide, and this seems to be the prevailing assumption of semanticists. I shall discuss the pros and cons of this assumption. Toomas Lott Ma vaatlen oma ettekandes kahe filosoofia ajaloo uurimise põhiprintsiibi omavahelist kooskõla või vastolu. Filosoofia ajaloo uurimise üheks eelduseks on see, et on olemas erinevad mõistelised skeemid, mille abil maailma lahti mõtestatakse ja mis omavahel ei kattu. Seda eeldust mõistetakse tihti nii, et ühes skeemis tõesed väited, teooriad või doktriinid ei pruugi seda olla teises. Enamgi: see, mis on põhjendatud ja ratsionaalne ühes skeemis, ei pruugi seda olla teises. Teiseks filosoofia ajaloo uurimise reegliks on aga nn heausksusprintsiip teksti erinevate tõlgendusvõimaluste olemasolul peab uurija alati eelistama seda, mis talle endale tõene tundub ta peab eeldama, et uuritav filosoof on ratsionaalne. Sealjuures mõistetakse ratsionaalsust aga mõisteskeemi-ülesena (mitterelatiivsena). Minu ettekanne vaatleb seda, millisel viisil on need kaks printsiipi samaaegselt rakendatavad. 12

13 Kuidas olla täielik nihilist, kuid vältida äärmuslikku relativismi? Gianni Vattimo interpretatsiooni eetika kriitiline vaatlus Leo Luks Eesti Maaülikool Nietszhest alates on kultuurifilosoofilise üldistusena käibel termin nihilism, mis tähistab kõigi alusväärtuste kadumist läänemaisest kultuurist. Nihilismi paatoseks on äärmusliku relativismi kõik on lubatud. Kui nõustuda deskriptiivsel tasandil nihilismi levikuga, tuduvad loogiliselt võimalikud üksnes kaks mõtteliini: kas leida või luua (uued) alusväärtused, st. ületada nihilism või võtta omaks väärtusrelativism ning loobuda eetikanormide õigustamisest. Mõlemad äärmused on moodsas filosoofias tugevalt esindatud. Oma ettekandes tutvustan ja analüüsin Gianni Vattimo eetikateooriat, mida ta ise on nimetanud interpretatsiooni eetikaks (Vattimo 1992: ). Vattimo positsioon on paradoksaalne: ühelt poolt nimetab Vattimo ennast täielikuks nihilistiks, võttes omaks nii Nietzsche väärtusnihilismi kui ka Heideggeri poolt avatud ontoloogilise nihilismi positsioonid ning välistades kõik nihilismi ületamise nostalgilised ootused (Vattimo 1994). Vattimo kritiseerib selgesõnaliselt paljusid teoreetilisi katseid väärtusühtsuse taastamiseks (nt Habermas, vt Vattimo 2004: 46). Teiselt poolt väidab Vattimo, et nihilismi omaksvõtmisest ei tulene relativistlik kõik on lubatud, vaid on võimalik püsima jääda pluralismi positsioonile, mis sisaldab eetilist respekti kõigi teooriate ja maailmavaadete suhtes (Vattimo 2004). Kui jälgida omaksvõetud nihilismi mõtteliini (Vattimo käsitab seda nietzschelikult paratamatu ajaloolise sattumuslikkusena), siis pole mõistagi võimalik ühtegi teooriat (sh eetikat) lõplikult põhjendada, iga põhjendustaotlus oleks tagasilangus metafüüsikasse. Vattimo pooldabki oma töödes järjekindlalt ontoloogilist, metodoloogilist, eetilist ja poliitilist pluralismi (Vattimo 1997). Relativismi tondi vältimisel on keskse tähendusega Vattimo arutlus postmetafüüsilisest nõrgast mõtlemisest, nagu ta enda projekti nimetab. Kui mõtlemisest kaob objektiivsete aluste saavutamise taotlus, kaob Vattimo arvates ühtlasi ka igasugune motivatsioon oma seisukohtade pealesurumiseks, vägivallaks. Ka eksistentsi mõttetusest kantud mässumeel, aktiivse nihilismi kõik-on-asjatu-paatos on Vattimo arvates absolutistliku mõtlemise ümberpööratud versioon ning peaks mõtlemise nõrgenemise läbi vaibuma. Vattimo tahab väita, et kuigi meil pole ühtegi tugevat argumenti eetilise hoole õigustamiseks, peaks täieliku nihilismi mõtlemine ise kandma sisemist eetilist kalduvust (Vattimo 1992: 119). Seega võime Vattimo eetika alaseid arutlusi käsitada omamoodi retoorilise programmina: kogu tema filosoofiline programm, sh Nietzsche ja Heideggeri seisukohti sünteesivad tõlgendused (Vattimo 2006) täidavad vägivalla vaibutamise eesmärki. Vattimo tahab lugejat veenda, et kuigi nihilismi ajastul on formaalselt võttes kõik lubatud, peaksime oma ajaloolise situatsiooni kaudu jõudma hoiakuni (nietzschelik hea meelelaad), kus me kõike (eriti just vägivalda) ei taha. Retoorilisus pole Vattimo jaoks negatiivne silt, kuna omaksvõetud nihilismi positsioon välistab mitte-retoorilise ratsionaalse diskursuse olemasolu, tõe tähendus saabki olla üksnes retoorilises kehtestamises (Vattimo 1997: 135). Ettekandes üritan vastata küsimusele, milline on Vattimo eetika retooriline potentsiaal, milliseid eeldusi ja alusintuitsioone tuleb jagada, selleks et Vattimo ettepanek respektiks mõtlemise nõrgenemise läbi mõjule pääseks. Lisaks mõtlemise nõrgenemisele nihilismi ajaloolisel epohhil kasutab Vattimo oma eetilise hoiaku propageerimisel olulise argumendina Heideggerilt laenatud inimese surmateadlikkust arusaam iseenda lõplikkusest peaks meid kallutama üleüldise respekti suunas (Vattimo 1986: 17jj). Kasutades mõningate Vattimo mõtlemise kriitikute seisukohti (Antiseri 1996, Rose 2002) üritan jõuda selgusele, kas Vattimo eetika on läbinisti nõrk ning alusväärtusi vältiv, nagu mõtleja ise väidab või on selle mõtlemise sees jälgedena peidus mõned tugeva ratsionaalsuse alusväärtused. Kirjandus Antiseri, D The Weak Thought and its Strength. Aldershot: Avebury. Rose, D-E The Ethical Claims of Il Pensiero Debole. Gianni Vattimo, pluralism and postmodern subjectivity. Angelaki, vol. 7, no.3, pp Vattimo, G Jenseits vom Subjekt. Wien: Böhlau Vattimo, G The Transparent Society. Cambridge: Polity Press. 13

14 Vattimo, G The end of modernity : nihilism and hermeneutics in post-modern culture. Cambridge: Polity Press. Vattimo, G Beyond Interpretation. The Meaning of Hermeneutics for Philosophy. Stanford, California: Stanford University Press. Vattimo, G Ethics, Politics, & Law. New York: Columbia University Press. Vattimo, G Dialogue with Nietzsche. New York: Columbia University Press. Müüditõde ja faktitõde. Igal õpetajal oma tõde Andres Luure Tallinna Ülikool Tõde esineb kahel moel: müüdina ja faktidena. Filosoofiline jutt on müüdiline, teaduslik jutt faktiline. Müüditõde on faktitõe vaatevinklist vale, faktitõde on müüditõe seisukohast lame. Müüdijutt on sõnasõnaline, kuid ei räägi millestki. Faktijutt räägib millestki, kuid mitte otseselt sellest, mistõttu ta on ülekantud. Müüti ei saa faktidega ümber lükata. Fakti ei saa müüdiga olematuks teha. Müüdi ja fakti segiajamine on ohtlik eksitus. Filosoofid tegutsevad kaheti õpetajatena ja õpilastena. Õpetajad ammutavad müüditõde, õpilased püüavad sellest arutluse teel välja sõeluda midagi faktitõe taolist. Õpetaja tõde on isiklik: ta vastutab selle eest oma isikuga ja seda kuulatakse tema isiku autoriteedi tõttu. Eri õpetajate müüdid ei ole kokkupandavad, mistõttu õpilased kannavad nad üle just nagu fakti pinnale. Õpilased teevad müütide õigsuse oma asjaks, jätmata õpetajatele sõnaõigust ja võtmata endale tõe eest vastutust. Scientific pluralism Endla Lõhkivi University of Tartu In general, relativism about science claims scientific knowledge to be relative to the historical and cultural context of its appearance. Even though attractive at first sight, this view is logically inconsistent as it involves the controversy between universal extent of the claim and particularity of its content at the same time. Pluralism about science enables to avoid the controversies related with relativism. Focusing on the modelling as the main activity in the natural sciences provides us with a richer and more realistic account of science. Philosophical analysis of modelling practices extends from the analysis of the meaning and status of models in relation to scientific theories and laws to the analysis of the cultural contexts of the research practices. In the presentation, I shall discuss some examples of the results our philosophy of science research group has reached during last three-four years via studying (the peculiarity of) chemistry as a physical science and via empirical research of science as work place culture. Doxastic Disagreements Teresa Marques Universidade de Lisboa The paper has two main aims: first, to propose an account of doxastic disagreement that respects the semantic framework where truth relativism is formulated. The account offered is only an outline, but it is, I believe, the best possible notion available that preserves doxastic disagreements over content as substantial/real/genuine as objective disagreements are. Second, I aim to show that even on the best definition of doxastic disagreement, relativism still does not have an advantage over more standard contextualist views. The second relevant notion of disagreement, practical disagreement, is in my view what plays the explanatory role of the remaining sense of disagreement in perspectival matters. I will not develop this notion in detail here. History of science displays radical changes in scientific accounts of reality from the beginning of the contemporary science approximately three hundred years ago until now. Against this background a number of relativist philosophical views for understanding scientific research have been developed. 14

15 Pluralismi võimalikkusest filosoofias Ülo Matjus Ettekande eesmärgiks on arutleda pluralismi mõistmise üle filosoofias. Pidades silmas seda, et konverentsi poolt ei ole meile ette defineeritud seda, mis on pluralism, arutletakse käesolevas ettekandes kõigepealt pluralismi mõistmise pluralistlikkuse üle filosoofia ja mõtlemise ajaloos tänapäevani välja, osutades avaraile sõnalisile võimalusile pluralismi tõlgitseda. Seejuures keskendutakse triaadile : nn. traditsiooniline filosoofia (metafüüsika) enne fenomenoloogilist või rööbiti sellega fenomenoloogiline filosoofia (E. Husserl) olemisajalooline mõtlemine (M. Heidegger). Kui pluralism filosoofias siduda sääraste filosoofiliste mõistetega nagu tõde ja maailm, siis hakkavad selguma ka pluralismi võimalikkused nagu nende võimalikkuste tingimusedki. Sel eesmärgil käsitletaksegi edasi üksikasjalikumalt vastavaid tõe ja maailma käsitusi, toetudes igal puhul markantsele filosoofia-ajaloolisele materjalile. Niisugune lähenemine probleemile peaks näitama, kuidas ajalooliselt on liikunud, s. t. ühes mõttes ahenenud, kuid teises mõttes ühtlasi avardunud pluralismi kogu-mõistmise võimalikkus filosoofias ja mõtlemises. Rööbiti püütakse tuua näiteid seisukohavõttudest pluralismi suhtes Eesti filosoofilise mõtlemise ajaloost, mis on osutunud võimalikeks filosoofiaväliste tingimuste muutudes. Mis on valetamisega valesti? Heidy Meriste Tihti öeldakse, et valetamine ja petmine on moraalselt väärad, ent samas tuuakse kõrvale näiteid, kus tegelikult ei olegi asi niivõrd petmises või valetamises kuivõrd kavatsustes või tegudes, mida seeläbi süütut nägu tehes varjata püütakse. See paneb mõtlema, kas valetamine iseenesest ongi üldse nii halb või mitte. Looduses on petmine ju üsnagi levinud. Näiteks imiteerib orhidee emamesilase tagantvaadet, meelitades nõnda ligi isamesilasi, kes ise mingit kasu saamata lilli tolmeldavad. Ometi ei tundu, et looduses nüüd midagi valesti oleks. Miks siis aga valetamisega tundub justkui midagi valesti olevat? Üritades leida vastust sellele küsimusele, analüüsisin valetamist (1) kui vaid üht võimalikku looduses esinevat petmisvormi ehk kui ei midagi erilist ning (2) kui midagi erilist, joonides välja karakteristikud, mille poolest on valetamine teistest looduses esinevatest petmisvormidest kõrvale kaldub. (3) osas aga tegelesin küsimusega, millised järeldusi võiks valetamise tavalisuse ja erilisuse taustal teha selle moraalsuse kohta. Käsitledes (1) osas valetamist kui lihtsalt üht järjekordset looduses esinevat petmisvormi, näis, et kui eeldada, et kõik, mis kuulub loodusesse, on loomulik, võiks ka inimtegevuse käigus välja arenenud valetamist pidada igati loomulikuks nähtuseks. Looduses on petmine end tõestanud ju üsnagi efektiivse ellujäämisstrateegiana, eriti nõrgemate loomade puhul. Kuid just selles punktis tõusis esile valetamise erilisus, sest on ju inimese näol tegu ühe füüsilises mõttes nõrgima loomaga, kel pole enda kaitseks ei teravaid kiskjahambaid ega ka väledaid jalgu. Nõnda jõudsin sujuvalt (2) osani, mis tõstis esile valetamise erilisuse. Ühelt poolt iseloomustab valetamist suur kasutamispotentsiaal, mis piirdub vaid valetaja kujutlusvõimega. Teiselt poolt saab aga valetada vaid sama suhtlemiskoodi ehk keelt jagavale inimesele. Eeldades, et keel on aga loodud tõese info jagamiseks, näib, et valetamine kujutab endast vägagi anomaalset keelekasutust. Viimasest ei järeldu aga veel, et valetamine halb oleks, sest evolutsioon tõestab, et anomaaliad võivad olla ka progressi aluseks. Kuid lisaks sellele, et valetamise näol on tegu väärastunud tõerääkimisega, osutub see ka väärastunud pettuse vormiks, sest kui looduses on petmine suunatud teise liigi esindajatele, siis valetamise sisemise eripära tõttu nimelt sellepärast, et see eeldab jagatud suhtlemiskoodi ei saagi valetamist rakendada teise liigi esindajate petmiseks, vaid ainult oma liigikaaslaste peal. Kuid vähe sellest, et valetamine oleks pööranud inimesed oma liigikaaslaste vastu, enesepettuse näol võib väita, et see on pööranud inimesed ka iseenda vastu. Niisiis pole pettus looduses küll midagi erilist, kuid nagu näha, on inimene viinud selle uuele tasemele, mistõttu on eriline ka ainult temale omane petmise alaliik nimega valetamine. 15

16 Et valetamise erilisus seisneb suures osas tema piiratuses jagatud suhtlemiskoodiga, leidsin (3) osas kokkuvõtvalt, et valetamise moraalsuse küsimus näib taanduvat küsimusele meie kohustustest keele institutsiooni ees. Lõpliku vastuseni valetamise moraalsuse kohta ma küll ei jõudnud, kuid huvitaval kombel selgus, et antud küsimus on märkimisväärselt sarnane ühe teisega, mis juba ammu tuntud poliitfilosoofiast: nimelt, kas meil on riigi ees mingeid kohustusi, kui me ei ole viimasele andnud omapoolset heakskiitu? Nii nagu me paratamatult sünnime mingisse riigisüsteemi, oleme sünnist saati ümbritsetud ka juba olemasoleva keelesüsteemiga ning hakkame kasu lõikama selle viljadest, mistõttu hiljem justkui oodatakse, et peaksime pärast ka ise süsteemi toimimisse panustama. Muutujad on küll erinevad, kuid võrrand ise on põhimõtteliselt sama. Pluralism vaimufilosoofias Bruno Mölder Ettekandes kaardistatakse pluralismi vorme ning kaalutakse nende väljavaateid vaimufilosoofias. Pluralism vastandub siin monismile. Monism võib esineda nii ontoloogilisel kui episteemilisel kujul. Ontoloogiline monism väidab, et on olemas vaid üht liiki entiteete oma kõige levinumal kujul, füsikalismina, väidab see seisukoht, et fundamentaalselt on kõik olemasolevad entiteedid füüsikalised ning kõik ülejäänud entiteedid taanduvad viimsel analüüsil füüsikalistele. Episteemiline monism on seisukoht, mille kohaselt leidub mistahes faktide tunnetamiseks vaid üks viis, iseäranis ei leidu tunnetusviise, mille abil saaks tunnetada fakte, mida ühelgi teisel viisil tunnetada ei saa. Tunnetusviisi on siin mõistetud laialt, ka mõisteskeemide rakendamine kujutab endast selles tähenduses tunnetusviisi. Ehkki ontoloogilist ja episteemilist monismi saab määratleda ka teisiti ning siis on tulemuseks hoopis teistlaadi seisukohad, mõistan pluralismi antud ettekandes vastanduses just nendele määratlustele. Ontoloogiline pluralism on seisukoht, mille järgi on olemas mitut eri liiki entiteete, mida ei ole võimalik fundamentaalselt üksteisele taandada. Episteemilise pluralismi järgi leidub erinevaid taandumatuid tunnetusviise tunnetamaks fakte, mida muul viisil tunnetada ei saa. Peale selle on mõned autorid kaitsnud ontoloogilist relatiivsust, mille kohaselt leidub mitu ühtviisi adekvaatset mõisteskeemi, mille vahel valida pole alust. Antud eristuste valgel oleks tegemist ontoloogilise pluralismiga, mis on ühes teiste eeldustega järeldatud episteemilisest pluralismist. Antud ettekandes selle positsiooniga otseselt ei tegeleta. Ettekandes väidan, et kui pluralismi võtta ontoloogilisena, siis saab see olla üksnes näilik. Naturalistlikust positsioonist vaadeldes pole piisavalt alust arvata, et ontoloogiliselt on entiteete mitut iseseisvat liiki. Kui rääkida pluralismist vaimunähtuste suhtes, siis saab olla tegemist vaid episteemilise pluralismiga. Üks vaimufilosoofiline lähenemine, mis võib olla episteemiliselt pluralistlik, on interpretivism. Eriti interpretivismi Dennetti versioonis on võimalik intentsionaalseid mustreid eristada üksnes teatud episteemilisest positsioonist, nimelt võttes intentsionaalse hoiaku. Sellise positsiooni puhul vajab selgitamist, kuidas saab olla nii, et episteemilisest pluralismist ei järeldu ontoloogiline pluralism. Vaimudiskursust eristavad füüsikalisest diskursusest ka mitmed nonfaktualismi versioonid nagu ekspressivism või preskriptivism. Nende järgi ei täida vaimudiskursus mitte kirjeldavat funktsiooni, vaid hoopis väljendavat või ettekirjutuslikku funktsiooni. Ehkki nonfaktualism teeb vahet erinevatel diskursustel, ei saa siin rääkida faktide tunnetusviiside paljususest, kuna vaimudiskursus ei kirjelda fakte. Seetõttu ei saa nonfaktualismi lugeda episteemilise pluralismi vormiks. Praktiline realism kui pluralistlik teadusfilosoofia Peeter Müürsepp Tallinna Tehnikaülikool Teadusfilosoofias saab pluralismi metafilosoofilises plaanis mõista mitmel erineval moel. See võib tähendada loodus- ja sotsiaalteaduse filosoofia võrdväärset tunnustamist või sedasama erinevate teadusharude filosoofiate suhtes (näiteks füüsikafilosoofia, keemiafilosoofia, bioloogiafilosoofia, jm). Niisugusel juhul kohtub teadusfilosoof paratamatult oma distsipliini põhiküsimusega mis on teadus? ja peab vähemalt enese jaoks lahendama küsimuse, kas sotsiaalteadused ikka lähevad teadusena 16

17 arvesse ja kui mitte, siis äkki pole bioloogiagi päris teadus, jättes kogu oreooli füüsikale ning keemiale üleminekuvaldkonna staatuse. Teisel juhul võime keskenduda pigem teadusfilosoofia sisemistele alajaotustele nagu näiteks realism, kriitiline ratsionalism, relativism või empirismi erinevad vormid. Sellisel juhul on lood kehvad, sest väljakujunenud mõtlejad mistahes suunast ei soovi konkurente võrdväärseteks pidada. Põhiline osa nende professionaalsetest pingutustest kulub teisitimõtlejate vigade otsimisele ja nendele osutamisele, mis teiselt poolt tagabki filosoofilise diskussiooni eluspüsimise. Seega on esimest tüüpi pluralism võimalik, aga mitte tingimata ihaldusväärne, sest erinevate teadusharude eripärade tunnetamine võib liialt tahaplaanile jääda. Teist tüüpi pluralism oleks ihaldusväärne, kuid filosoofide professionaalseid kalduvusi arvestades vaevalt võimalik. Vaja on leida kolmas tee. Järgnevas pakutakse välja kandidaat kolmanda tee lähtealuse kohale. Teadusfilosoofid on siiani, vähemalt loodusteaduse filosoofia puhul, suunanud peatähelepanu teaduslike teooriate analüüsile. Valdavalt pole teadust käsitletud praktilise tegevusena või pole see külg teadusest filosoofide esiplaanile küündinud. Vaadeldes teadust praktilise tegevusena, tekib teadusfilosoofil võimalus vältida kapseldumist väljakujunenud suundadesse ja säilitada paindlikkus. Küll aga peab ta endiselt tegema vahet erinevate teadusharude vahel, sest uurimistöö praktika on ju füüsikul ja bioloogil tavaliselt parasjagu erinev, keemikust ning sotsioloogist rääkimata. Oleme nüüd silmitsi küsimusega, millega peaks teadustegevuse praktikale orienteeritud teadusfilosoof-pluralist ikkagi tegelema? Kas otsima erinevate teadusharudega tegelevate spetsialistide tegevustes ühisosa? Või pigem keskenduma ühe teadusharu praktikale? Pluralismi eesmärgina silmas pidades tuleks eelistada esimest. Kõike korraga hõlmata siiski ei õnnestu. Seega tuleb valida, kas tegeleda näiteks eksperimendi tähendusega teaduslikus uurimistöös või uurimistöö praktika normatiivsete küsimustega. Siiski ei pääse teadusfilosoof niisama lihtsalt ismide võrgust välja. Eksperimentaalteaduse üldküsimustega tegelemise puhul ähvardab teda sattumine naturalismi või praktilise realismi võrku. Õnneks viimast antud käsitluses just soovimegi. Väidame, et praktiline realism võibki olla üks põhikandidaate pluralistliku teadusfilosoofia kohale. Selle raamistikus keskendub filosoof küll teaduse kui praktilise tegevuse analüüsile, kuid ei saa kuidagi eirata ka eksperimendi ja teooria vahekorra küsimusi. Seejuures võimaldab praktiline orientatsioon nimetatud küsimusi vaadelda neutraalsemalt positsioonilt, kui teadusfilosoofias üldiselt tavaks. Loomulikult ei teki pluralistlik lähenemine siingi iseenesest. Käesoleva analüüsi keskseks küsimuseks kujunebki pluralistliku lähenemise põhitakistuste määratlemine teadusfilosoofias. Juhtmõtteks on seejuures seisukoht, mis muidugi diskussioonile avatud, et pluralistlik lähenemine teadusfilosoofias on vajalik või vähemalt kindlasti midagi positiivset ja ihaldusväärset ning aitab kaasa teaduse kui praktilise tegevuse oluliste sõlmküsimuste senisest paremale mõistmisele. Sellega ei kaasne eeldust, et filosoofil tuleb hakata teadlasele ette kirjutama, kuidas too peaks uurimistööd tegema. Teadusfilosoofi ülesandeks on endiselt teaduse piiride kompamine, teadusliku teadmise olemuse selgitamine, teadusliku praktika normatiivsuse küsimused, jne. Kirjeldatud idee arendamisel otsitakse tuge Ronald Giere i, Nancy Cartwrighti, Joseph Rouse i, Rein Vihalemma, jt seisukohtadest. Experimental Philosophy of Science and Scientific Pluralism Michiru Nagatsu University of Tartu I introduce my project that, by empirical means, aims to make contributions to the debates concerning the nature and ontology of the concepts of preferences and choice in economics and related fields. I will employ the approach called experimental philosophy of science, which has recently been developed by Karola Stotz, Paul Griffiths and their colleagues in the philosophy of biology and psychology. After describing the recent development of this approach, I shall discuss the project s specific objectives, namely, (i) to provide a better overview of how lay people and scientists, and scientists from different fields, differ in their use of the concepts of preference and choice; and (ii) based 17